Samana, Cayo Levantado, vaalad

Joudsime lopuks vaaladele ka kylla. Voimas oli. Kuigi ilm oli pilvine ja aegajalt sadas, oli elamus voimas. Samanas istusime paati ja peale tundi loksumist, joudsime just peatuda ja juba nagi yks meeskonnaliige vaala liikumas, paat tombas taiskaigul vaala taga ajama. Merel kahetsesime, et olime nii suure paadi valinud, pisikesed mootorpaadid olid hetkega vaala korval, meie joudsime vaid selga ja saba naha, aga pilt oli nii lummav, et seda on raske sonadesse panna, peab ise nagema. Ookeanis elusuuruses vaala naha on midagi muud, kui loodusfilmis voi piltidelt :)

Endale teadmata olime ostnud paadipileti ka Bacardi Islandile(Gayo Levantado). Koik viis (mina, Marko, Pille, Andres, Teet) vaatasime yllatunult yksteisele otsa, kui paat keeras imepisikese saare Gayo Levantado sadamasse. Saar oli nii pisike, et eemalt tundus kruiisilaev, mis saare ja Samana vahel seisis, suurem, kui saar ise. Maha astusime jarjekordsel paradiisisaarel (huvitav palju neid siis lopuks on kokku:D) valgel liival. Ilus oli kyll, tyrkiissinine Kariibi meri ja ylipehme valge liiv(senini pole peale Boracayd mujal sellist nainud), pelikanid ja lopsakas loodus. Saar oli imepisike, 15 minutiga tegime saarele tiiru peale. Yllatus ei olnud sellega loppenud, saarel ootas meid mitmekaiguline louna ja kohalik rumm...
Kuigi saarel kaimine keeras me plaani El Lemoni koske kylastada untsu ja tagasitee oli katsumus ( Dominikaanis voib oosel soita purjus peaga, taistuledega, jalakaijad ning vorrijuhud teevad koik selleks, et neid naha poleks), oli see yks ilus paev.