LAUATÜDRUKUD, OLGE VALMIS!

Fotokonkurss

BOARDGIRL 2010

Sul on VÄGA HEA SÕBER, Sul on temaga fantastiline suhe, Sa veedad temaga iga võimaliku hetke, vahel Te isegi trikitate koos ja Sul on foto, millega seostuvad eriti eredad hetked. Saada see eriline foto endast ja oma rulast, lume-, purje-, surfi- või lohelauast enne 15.12.2010 info@kiteboarding.ee mailile.

Iga nädal valib kampaania korraldajatest koosnev žürii esitatud piltide seast oma lemmikfoto, mis pannakse korraldajate facebooki fännilehtedele.

Kõik fotod pannakse kiteboarding.ee ja piltnik.ee fännilehele facebooki 15. detsembril ning enim like´e saanud foto omanik, võidab fotosessiooni piltnikuonult (piltnik.ee) väärtuses 1000 EEK, teise koha omanikku kaunistab Sancy oma supertrendikate ehetega 400 EEK väärtuses ning kolmandale paneb Sancy välja ehteid 200 EEK väärtuses.

Hääletanute vahel loositakse 22.12.2010 üks lumelohekoolitus väärtuses 1500 EEK ja kaks kiteboarding.ee T-särki väärtusega 245 EEK

REEGLID

1. Esitada võib ainult fotosid, mis ei riku kellegi autoriõiguseid.

2. Foto esitamisega konkursile annab foto omanik loa kasutada fotot piltnik.ee, kiteboarding.ee ja Sancy fännilehtedel facebookis ning eelmainitute kodulehekülgedel.

3. Konkursi korraldajad jätavad endale õiguse kõrvaldada konkursilt fotod, mis ei ole teemakohased või ei ole kooskõlas konkursi reeglitega.

4. Üks inimene võib esitada kuni kolm fotot.

5. Fotode esitamise viimane tähtaeg on 14.12.2010.

6. Fotod on hääletamiseks kiteboarding.ee ja piltnik.ee fännilehtedel 15.12.2010 - 21.12.2010.

7. 22.11.2010 avalikustatakse võitja Sancy, kiteboarding.ee ja piltnik.ee fännilehtedel facebookis ning samal päeval loositakse välja auhinnad hääletanute vahel ning avalikustatakse eelmainitud fännilehtedel.

8. Konkursi auhindadeks olevaid piltnik.ee fotosessiooni ja lumelohekoolitust saab realiseerida kuni 31.03.2011

13.11. Püünsi

Eelmine kord peale Kakumäel käimist arvasin, et ilmselt rohkem küll sel hooajal vette ei roni..., aga prognoos oli laupäevaks nii hea ja temperatuur ka veel täitsa ok. Hommikul kõne Jutsile ja Askole ning tuiskasin Püünsi poole minema. Körks oli juba kohal ja teatas, et puhub täitsa korralikult, ise ta muidugi sõitma ei tulnud, uhkustab oma Kuubaga siin :) Peagi oli punt koos, lohed täis ja tormasime merele. Tuult u 8-11 m/s, kuid suht puhanguline. Veetase oli ka märgatavalt tõusnud, mille tulemusena ilusast flätikast oli saanud korralik sigade songermaa. Hüpata siiski sai mõnuga, mis kulmineerus trapetsi pooleks rebenemisega ja täpselt hüppe kõige kõrgemas punktis. Väga nuriseda aga ei saa, on teine mind juba üle 4 aasta teeninud.
Õhtul sai muidugi korralik kärakas kah veel tehtud ja tore punkt hooajale pandud:)
Nüüd võiks kähku lumi maha tulla.

07.11. Kakumäe

...jäi minu jaoks ilmselt viimaseks vees käimiseks sel hooajal. Ilm ei olnud just selline, mis hullult meelitaks vette, aga nii ammu ei olnud juba sõitnud ja isu oli suur.
Kuna mul haalarit ei ole muretsetud, siis tõmbasin kodus soojas toas ilusti oma 5/3 kalipso selga, autosse ja Kakukale. Olgem ausad, kaldal oli päris jahe, aga peale lohe täis pumpamist liikus veri juba normaalselt ja tunne oli täitsa ok. Tuult 7-9 m/s, 10,5 Obsessiuuun tegi ilusti tööd. Ega midagi väga harjutada ei tahtnudki, püüdsin siiski hoiduda vees mõllamisest ja püsida enamus ajast kuivana. Hookis mõned hüpped ja paar ebaõnnestunud raileyt olidki mu pühapäevased saavutused. Vaatasin Raavo kõrgeid hüppeid ja nautisin lihtsalt selle hooaja viimast sõitu vahelduva päikesepaiste ja lõrtsisaju hoogudega. Ise olen rahul :)

Kesa

Tüng ja veel kord tüng

Juba mõnda aega üritan teha oma viimast surfipäeva ennem kui kalipso talveunne viskan. Nädalavahetuseks saarde - tundus olevat ülihea plaan, prognoos väga hea ja ilm kah mõnevõrra soojem kui mandril. Laupäeva hommikul peale kosutavat hommikusööki saares vanemate juures viskasin asjad autosse ja olin valmis Mändjalga kihutama, aga igaks juhuks viskasin pilgu veel ka arvutisse ja mida per... - kõik prognoosid ilusti üleval nagu vaja, aga reaalselt mitte kottigi, vaevalt 3 m/s. Mõtlesin ok...., tark ei torma, küll hakkab puhuma....peab hakkama. Paari tunni pärast Kuressaares juba oksad liikusid mõnusalt ning hoolimata ebameeldivatest numbritest arvuti ekraanil siirdusime siiski vennaga Mändjalga. Krt!!!!!...no ei midagi. Paar kõne kohalikele surfigurudele ja vastuseks info, et kuskil põhjarannikul (täpselt ei tea kus) puhub ja saab sõita. Gaas põhja ja umbes, saadud juhiste järgi tormasime minema. U 20 km hiljem olimegi mingis lahesopis, mis muidu üliäge koht, aga mitte selle suuna jaoks. Vaatamate sellele puhus siiski rohkem kui Mändjalas. Koht luks - u 200 m rannast murdus laine ning kalda poole laiutas pirakas fläti ala. Seivisime selle koha tulevasteks kordadeks ja tuldud teed tagasi. Tee peal tuli kõne, et keegi pidi kohe Nasva juures peale minema....mis seal ikka....Nasvale siis. Kohale jõudes hõljus õhus üks 12 m Naish, puhus vast 5-6 m/s. Lootus ju lolli lohutus ja nii rigasimegi oma materjali ka üles ja no loomulikult.......TÜNG.

Pühap hommikul olin juba tagasi Tallinnas. Sõber raal näitas jälle, et puhub jummala hästi Haapsalu kandis. Peale mõningaid läbirääkimisi sündis otsus startida Haapsalu poole. Vasikaholmis 5-7 m/s, lohed täis, märg kalipso selga (jube mõnus tunne) ja vette. Juts küttis oma 13,5 Obsessioniga kohe julgelt merele täpiks ja loomulikult enam tagasi punkti A ei saanud. Võtsin asja veits rahulikumalt - tegin paar triipu alla tuult ja kõndisin seejärel jälle üles tagasi. Sain paar sellist raundi teha kui tuulevana kraanid täitsa kinni keeras. Asko oli selleks ajaks juba ammu käega löönud ja Juts randus allatuult mingil ehitusplatsil :) Mis seal ikka, asjad kokku, Africas ülirõve söök ja kodu poole. Ainuke positiivne asja juures oli see, et Juts sai pohmellist lahti. Kokkuvõttes korralik TÜNG jälle, aga muidu täitsa lahe pühapäev poistega :)

Kesa

Silke Gorldt

Tüdrukute kohta googeldades ei jää kuidagi kahe silma vahele nimi Silke. Silke oli oma aja tegijaim lohetsikk. Kahjuks lõppes ta karjäär õnnetult 2002 aasta juunis, mis oli shokk kogu lohemaailmale, samal ajal sai sellest pöördepunkt turvasüsteemide arengus.
Õnnetus juhtus MM-l Saksamaal, tuult 15-20 knotsi, Silke ootas oma heati, samal ajal tuli eelmine võistleja veest välja ja lasi õnnetult lohe Silke lohega kokku, esimene jõudis lohe vabastada (leashi ei kasutanud sel ajal suurem osa võistlejatest, k.a. nemad kaks), Silke luubitas kahe lohe jõul ja kohtus lainemurdjaga, tüdruk viidi küll viivitamatult kopteriga haiglasse, kuid päästa teda ei õnnestunud. Meie mõistes quick releasi 2002 aastal ei tuntud :(
Silket ei ole unustatud tänaseni, sõbrad ja tuttavad meenutavad teda, kui päikeselist tüdrukut, mitu võistlustesarja kannavad Silke Gorldti nime ja kõik prod kasutavad leashi.

Valgerand, 7.oktoober 2010

Hommikul sõitsime Brownie, Jane ja tema õpilasega Pärnusse. Tuult jätkus vaevu 10,5 Obsessioni kaldal lennutamiseks. Nemad õppisid, meie Browniega nautisime ilusat päikeselist sügisilma. Pärnu rand on ikka luks, liivarand lai, nagu Tarifa Los Lances, pole ime, et uusi kitesurfareid tekib, nagu seeni peale vihma. Tingimused õppimiseks on viis pluss :)
Lõuna paiku helistas keegi tore inimene Janele, et Valgerannas puhub. Selverist läbi, mõned singipirukad ja Valgeranda.
Kuigi kalipso selgapanemisel oli vaja ennast ületada ja tuul siiski ideaalne polnud, tõmbasin ikkagi Kesa 10,5 Obsessioni üles, Jane pakkus lahkesti oma suurt koolituslauda.
Peale 18 kuud pidevat suve, on sügisilm ise juba nii ekstreemne, et see suure lauaga triibutamine, jäine vesi näkku pritsimas, oli mõnus ja värskendav elamus.

Kodus on kõige parem

Päike kütab, tuult keskmiselt 10 m/s, peegelsile vesi, mitte ühtegi teist sõitjat, Kuuba või? Ei ole Tehumardi hoopis :)
18 kuud soojas hellitas ära; esimene sõit kirdetuulises Salmistus oli kohmakas ja puine. Pärast seda said mu paljunäinud Poison ja natuke vähem näinud Fuel korralise kuuajalise puhkuse.
Oktoobris tuli jälle tööle asuda, Mändjalas, tuult 6-10m/s ja temperatuur 10 kraadi ringis. Tuul on shore ja vähe harjumatu mulle, nii mõnelgi korral sõitsin lihtsalt lainesse kinni, piinlik:(
Mingil ajal nägin Markot eemal hullamas, oli teine endale mõnusa lombi leidnud, kus vett oleks küll võinud rohkem olla, aga siiski paremaid lompe, kus sõitnud olen. Tiirutasime seal pool tundi kahekesi, mingil ajal Marko lasi jalga. Hiljem selgus ka põhjus, ma olevat Cabarete stiili (kõiki reegleid eirav, kehtib ainult tugevama õigus) külge saanud. Sorry, Marko, ma ei saanud isegi aru:(
Kui Mändjalas oli kümmekond Saare surfarit, siis järgmine päev Tehumardis, ainult tuul, päike, meri ja meie Markoga. Väga super oli, sooja 15 kraadi, tuult 10 m ringis ja minu lemmik side on shore. Kaks tundi surfi, milline saaks olla veel täiuslikum esmaspäev!?

Puhkuse lõpp

Tänane päev pani puhkusele ilusa punkti. Startisime vennaga juba hommikul 7 Mändjala poole, aga tüng, mis tüng. Kiirelt väike tiir ka Ööri rannast läbi, ....veel hullem tüng. Kimasime tagasi Mändjalga ja otsustasime siiski aerutada selle 5-6 m tuulega, sirgelt alla tuult ja kõmpides tagasi. Kella üheksaks oli juba korralikult tõstnud ja puhus tuulevana järjest tugevamalt. Peale lõunat oli rannas juba korralik liivatorm ja merel rullusid lained üksteise järel kalda poole. Peale lõunat vahetasin 10,5 seitsmese kite vastu ja seegi oli täiesti lõpuni maha tõmmatud. Suuna keeras lõpus side shore iks, nii et trajektoor kulges paremal halsil otse lainesse välja merele ja tagasi, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Meeldib hüpata siiski sileda vee pealt ja kuna laine vahe oli ka põhimõtteliselt olematu, siis ei saanud popi ka sinna kuidagi sihtida, seega tuli välja korralik tauni üritus. Aga ma ei vingu absoluutselt, nii head tuult ei ole juba sada aastat olnud, korralik punkt puhkusele igatahes. Ja nüüd Timo sünnipäeva tähistama!!!

Olen olnud laisk...

...aga üritan end parandada. Nüüd on sellest möödas juba 4 ja pool kuud kui sai tagasi tuldud, aga ei ole siia suutnud (viitsinud) ridagi kirjutada, ok asun nüüdsest tihedamini asja kallale.
Üritan lühidalt kokku võtta, mis selle aja jooksul on Eestis toimunud:
Märtsis sai isegi mõned korrad snow kite sõita saares, mis võrreldes 28 kraadise vee ja 32 kraadise õhutemp tingimustega oli nagu öö ja päev, aga harjumine kulges päris kiirelt.
Edasi oli vaja endale kiirelt uus korralik varustus muretseda kuna peale veits üle aastast trippamist ei olnud vanast enam suht midagi järgi. Väga täpselt enam ei mäleta, aga esimest korda sai vist jälle siinmail vett proovitud aprilli keskel. Kui aus olla, siis ootasin hullemat. Muidugi susside, kinnaste ja kapuutsiga sõitmine on paras p...., kuid mis sa ikka teed, ega tuulega ju koopasse passima ei jää.
Peale aastast instruktori tööd, ei suutnud ka siin ilma selleta ja mai kuus olnud soojalaine ajal sai paar õpilast ilusti lauale upitatud. Tuule üle küll kurta ei saanud kuni juuli alguseni, poleks pidanud tööl käima, oleks saanud täiesti arvestataval hulgal sõidutunde koguda, aga ega ma virise, olen saanud piisavalt merel kaarutada.
Kui heita pilk kohe läbisaavasse juulisse, siis siingi on tegelikult päris hulgaliselt tuuliseid päevi olnud, mis on Eesti oludes väga ebaharilik. Eriti õnnelikud on saarte elanikud, neile ikka jagatakse iga nädal midagi.
Hetkel olengi ilusasti puhkamas Saaremaal alates esmaspäevast ja praegu on puhunud kolm päeva ning prognoosi jätkub veel ka homseks. Kolmapäeval sai Pidulas käidud, puhus 6-8 m, kokku 2 h puhast kulda, mis lõppes nii järsku nagu oleks keegi toa ukse kinni tõmmanud. Aga linnuke oli jälle kirjas ja tuju hea. Eilne päev algas Mändjalas, aga ei olnud seal väga millegi üle hõisata ja kimasime edasi Tehumardile, same sh.., sealt edasi juba Sõrve kuna Timo oli vahepeal oma udupeene mobiilside aparaadiga välja uurinud, et puhub 7-9 m. Kohale jõudes tervitas meid korralik paduvihm ja kõva 5-6 m tuult, tore. Pärast mõningast Sõrves nillimist, liikusime tagasi Mändjalga, et äkki ikkagi veab seal.....ja oh imet puhus täitsa korrlikult u 8-10 m ning padukaski rauges mõne aja pärast. Ja kui lõpuks veel päikegi pilve tagant välja lasti.... Ilusti 3 h sõitu ja 3 h koolitamist ning võiski päeval punkti panna ühe külma õllega.
Tänaseks oli jälle väga ilus prognoos Mändjalga, aga tegelikkuses oli suund veidi üle Sõrve sääre ja seega tuul lubatust tunduvalt vaiksem ja puhanguline. Timo ja Rants said korralikult triibutada ja mina terve päeva koolitada. Et asi väga üksluiseks ei jääks, kaotas Timo oma laua ära (raudselt meelega), mida mõningad kodanikud veel otsida aitasid. Kõik lõppes siiski õnnelikult ja laud sõitis omaniku auto katusel ilusti Kuressaare poole tagasi, et homme jälle valmis olla.
Homseks prognoos mõnevõrra parem kui tänaseks, nii et loodame kõige paremat.

Kaks nadalat, miinus yks paev, mis jai ometi koige rohkem meelde,"pure surf". Kuigi lainehooaeg peaks labi olema, nagin ma siin lopuks oma esimesi ammulubatud palmikorguseid laineid. Vaga hull oli, ma pole ausalt "juhuu-karjuja tyyp", aga seekord ehmatasin kyll oma puhtast sydamest ja taiest korist tuleva eestkeelse"appi, ma ei taha- ga" mehed ara.
Tavaliselt on Kitebeachil ainult riffi juures teravad lained, edasi on juba OK ja nii ma siis hingasin rahulikult, kui rifi olin yletanud, kui jarsku nagin vahemalt 8m lainet ilma mingi kaldenurgata vastu tulemas, ytleme nii, et ma ei hakanud katsetama, kumb meist on kangem, vaid tombasin sellise hooga allatuult, et Kristin Boese kiteloopidega allatuult race (mida ma Parosel nagin), on selle korval nali... Kuigi paar jargmist lainet olid juba ilusad sujuvad, ei hakanud ma ikkagi ootama jargmist valjakutset (mitte et ma pussy oleks, aga mu lohel on viis liini :D) ja poordusin selleks paevaks armsasse turvalisse "chopilaguuni" erinevaid grabe harjutama.
P.S.Homme lahen Sosuasse raamatuid ostma, vihmaperiood on saabumas:)

Lopuks suvi

Siin Cabaretel on selline tunne, nagu yle paeva oleks yks suur Jaanipaev(selline, nagu siis, kui mina veel laps olin, sooja oli 28 kraadi, inimesed tulid lokke aarde kokku ja Kuldne Trio voi Kukerpillid mangisid)
Tana on koige tavalisem neljapaev, aga yle tee mollab juba pool tundi ylikova muusika, hetkel naiteks Lambada. Kaisin tsekkamas, mis seal siis toimub, ei saanud aru, moned autod seisid tanava aares ja lippudega inimesed tantsisid jalle :)
Tuult pole kolm paeva olnud, aga see ei rikugi tuju, sest esiteks hakkab homsest jalle puhuma ja puhub niikaua kui prognoos naitab ning teiseks suvi on katte joudnud, taevas on nii selge ja sinine, et vesi on oma ilusad erksad varvid tagasi saanud.
Rohkem kui kuu aega tagasi jatsin suitsetamise ka maha, rummi korvale sobibki sigar paremini :D

Dominican Madness ehk Punta Rucia

Neljapaeval tuli Tommy oma pruudiga Punta Ruciast ja oli nii elevil, ta olevat leidnud maailma parima kaidiranna ja meie Alexiga peame nadalavahetusel temaga kaasa minema ja oma arvamuse ytlema, sest ta kavatseb sinna elama asudaa ja kaiditrippe korraldama hakata.

Laupaeva hommikul kell kuus istusime autos ja "madness" sai alguse sellest, et Tommy(viisakalt oeldes natuke kummaline tyyp) arvas, et kui Dominikaanis mingeid piiranguid liiklemiseks pole, siis me soidukiirus alla 150 ei peaks olema ka. Kes Dominikaanis on kainud, see teab, millest juttu...Jube kergendus oli kui lopuks magede vahele joudsime ja Tommy kiirust vahendas, et me tema tulevase kodu ilu imetleda saaksime. Aga seda ainult niikaua kui joudsime joeni, mida tuli autoga yletada. Tommy teadis ainult, et sygav see vesi pole, aga kas autoga ikka labi saab, seda ta tapselt ei teadnud, arvas, et me voiks riskida. Eelmine kord matkas ta vorriga ja vorri jaoks oli "praam"(vt. pildilt) Alex, kes meie tripist filmi tegi, arvas, et tema autosse ei saa jaada, sest ta ei saa kaadrit raisku lasta, mina ei teadnud kas parem on autoga koos kuskile mudasse vajuda voi joest labi jalutades mone elukaga kohtuda :D Lopuks ikka joudsime jareldusele, et konnime enne raja labi, leidsimegi tee, kus vesi oli enamvahem ja jogi sai yletatud, rendiauto ikkagi ju.

9 paiku olime paljukiidetud Punta Rucias ja kuigi tuult veel polnud, tahtsime esimesena naha Playa Marisat, see Tommy unistuste rand. Rand tundus kohe esimesel pilgul liiga perfektne, vesi madal, peegelsile, puhas valge liiv. Vaatasin ringi ja motlesin, et tuul ei saa perfektne olla, sest paremal oli vaike poolsaareke ja seljataga korged maed...

12 olime rannas tagasi, tuult ei tundunud palju, seega pumpasime tais 11-se ja 12-se ja ei saanud arugi, kui Tommyl (tuntud oma Duracelli kiiruse poolest) oli juba trapets kyljes ja lohe lennus, show algas sellega, et koigepealt kadus liinidest pinge ja siis viskas sellise litriga jalle lohe yles, et Tommi lendas oma 100 m kaugusele.

Sain kohe aru, et trikioppimes rand see pole ja vaatsin, et saaks kaldast kiiresti eemale soita :D Mul on uues rannas alati selline vaike arevus samas hirmutav, samas meeldiv, et voibolla pole seal peale meie kunagi keegi soitnud. Jube kahju oli ainult et just seal kalda ees, kus vesi oli peegelsile, oli tuul nii puhanguline :( Nyyd ma saan vaga hasti aru, miks Cabaretet armastatakse, ise harjunud selle perfektse tuulega, ei ole ma enam moelnudki, et tuul voib teistsugune olla.

Kuna programm oli meil tihe ja kell kolm ootas paat, Paradise Islandile soiduks, siis pakkisime oma asjad 14.45 Ootused Paradise Islandile olid mul suured, teiste juttude pohjal, pidi see olema midagi Seco sarnast. Tegelikult oli 10 korda vaiksem liivariba, 30 koolilast vees snorgeldamas ja pilte tegemas, 3 telki, kus myydi suveniire ja 6 paati ankrus.Poisid tegid 20 minutilise sessiooni ka, aga kui Alex paatide ja inimeste vahel hullas, keelati meil viisakalt kaitimine senikauaks kui koolilapsed saarel on. Mul oli paadisoidust nii kylm, et olin ennast just paikse kaes soojendanud ja motlesin paadi juurde trapetsi jargi ujuda, kui meid keelama tuldi :(

Kuna me olime paev otsa reisinud ja mitu tundi kaitinud, olid kohud jube tyhjad ja me ei hakanud ootama koolilaste lahkumist, vaid tegime seda ise.

Punta Rucia kuulus rand oli kyll omaette elamus. Mereaarne allee oli kohvikuid ja baare tais, vees oli vahemalt 200 dominikaanlast, bachata mangis igalpool, joodi Brugali ja tantsiti tanavatel.

Punta Ruicias ei kohanud me yhtegi valismaist turisti, see on Dominikaani turistide lemmikpaik, rikkad Santo Domingost ja Santiagost tulevad sinna nadalavahetust veetma. Rand on toesti kaunis, segu Egiptuse Punase mere ja Boracay randadest. Vesi on taiesti labipaistev, valge liivapohi, taimed ja kalad vees on nagu Egiptuses, loodus ymberringi seevastu lopsakas nagu Boracayl.

Elu kaib 24 h tantsitakse ja juuakse kellaajast soltumata. Soogikohtade valik on suur, jalle midagi Boracay Kalaturu sarnast, valida saab nii kala kui liha. Nii head toitu, kui seal pakuti, pole ma Dominikaanis veel kuskil saanud. Tellisime kaks suurt varsket kala, kohaliku supi, oad, riisi,kartulid, yuka, kana ja maksma laks see koik ainult 780 peesot(4 inimesele), siin Cabaretel saab selle raha eest ainult yletee kioskist kaks vaikest kanakoiba ja ubadega riisi.

Kohud tais, soitsime 4 km eemal asuvasse linnakesse, kus pidi suur merenge kontsert toimuma, aga muusika oli nii vali, et see ehmatas meid koiki, saali sisse astudes oli tunne nagu reivile oleks sattunud...otsustasime tagasi Punta Ruciasse diskole minna. Diskot on raske kirjeldada, lihtsam on Alexi videot vaadata, kui ta selle valmis saab lopuks. Voibolla teadmiseks nendele, kes kavatsevad Punta Ruciasse kunagi Tommy juurde kaitima minna, et Cuba Libre tahendab 0,375 l Brugal ja 0,5l Coca pluss karbitais jaad. Kokteile kohalikes baarides ei myyda. Joogivalik ongi Santo Libre, Cuba Libre ja Presidente(olu). Moned Cuba Libred me ikkagi tegime ja ohtu lopuks olime kohalike seltskonda nii sulanduinud, et kohalikud tantsulovid minul ja Malinal eriti istuda ei lasknud :D

Jargmine paev oli raske, mina, Malina ja Alex vedelesime lihtsalt rannal(yks meist kais meres sona otseses mottes kalu toitmas). Siinkohal peab ytlema, et Brugal iseenesest on koige myrgisem jook, mis kunagi kokku on segatud ja ma olen tanaseks andnud vande, seda jooki enam mitte kunagi puutuda :)

See eest Tommy vaatamata sellele, et oosel oli ta ainuke, kes autokatusel koju tahtis soita(ebaonnestunult), oli paeval ainuke, kes soitma tahtis minna. Vasinud nagu valges liivas, motlesin kyll, et kuidas ta nende puhangute ja off shore tuulega laheb, aga teised arvasid sellepeale, et suur poiss, ise teab, mis teeb. Mul kasti ainult lohe yles lasta, sest Alex ei tahtnud kaadrit kaotada, kui midagi juhtub :D Ma keeldusin, kujutledes, kuidas peale seda kui see video Youtubes miljonite vaatajateni jouab, saab minust koige kuulsam IKO instruktor :D

Jai siis nii, et Alex lasi lohe yles ja mina filmisin, midagi onneks kyll ei juhtunud, koomilisi kaadreid see eest sai palju, soiduni asi kyll kahjuks ei joudnud.

Tagasitee oli elamus, dominikaanlasi on raske kirjeldada, voibolla koige lihtsam on oelda, et nad on koik nagu suur klassitais sooklasse tormavaid opilasi, alati kisakara, alati palju inimesi koos, muusika roogib tanavatel ja autodes hammastavalt kovasti, koik on varviliselt roivastatud, suurte kuldkettide ja pannaldega kaunistatud. Tundub, et valimised on tulemas, sest koikide linnade, millest labi soitsime tanavatel mollasid lippudega dominikaanalsed.

Tripp oli superluks, aga Cabaretele joudes oli kyll tunne, nagu oleks paris koju joudnud, kaks paeva "Dominican madness"i on piisav :)

Tegijal juhtub

Algul head uudised. Nadal aega olid toelised surfiilmad, paike paistis ja tuult 20-35 knotsi iga paev. Kuna tousu ajal on raske Kitebeachil midagi uut oppida, (vb wake klambritega oleks OK) siis ma olen seda aega kasutanud lainete nautimiseks. Moni paev tagasi motlesin esimest korda paris veivamist proovida, peab tunnistama, et ei olegi raketiteadus :D, nagu ma senini olen arvanud. Vahetad laua asendi enne lainet toe-side i, laine peal vahetad tagasi viies lohe kiiresti power-tsooni. Oma lauaga ma vaga suuri laineid ei julge pyyda, aga alustuseks on seegi hea :)
Nyyd siis halvemad. Ma ei tea, kas ma ise noin oma motteid voi mis see on, aga alati kui ma motlen mingist asjast, et seda ei ole juhtunud voi, et seda ei juhtu minuga kunagi, siis kohe see ka juhtub. Eile hyppasin fronti tehes oma polve paigast ara, yks jalg tuli aasast valja, aga maandudes panin selle tagasi, asend oli nii halb, et kui lohe tombas, tombas polve tagurpidi, oi f___ kui valus see oli, dragisin kaldale ja motlesin, et nyyd on koik, aga kaldal sain isegi lohega oma randa kondida. Julm tahtmine oli soita ja istusin pool h oma FUEL i korval ja motlesin kas minna voi mitte, teised ikka veensid mind, et se pole hea mote ja neil oli oigus, oosel ei saanud valu parast magadagi. Mingi spetsialist siin nyyd vaatas seda ja arvas, et kolme nadala parast on OK, kui ma rahulikult olen :(
Minu onneks naitab windguru tuuletust vahemalt nadalaks. Mis siis ikka, koeraga linde vaatlema;)

08.04.2010

Tuul tuli kylla lopuks. Onneks on meil siin mitu uut lahket selli hotelli kolinud, kes mulle meelsasti oma kaiti laenavad. 12m2 Cabaretel hakkama saada (kuni tanaseni oli mul ainult 12m2 Type9) on paris keeruline, eriti narvi ajab, kui puhub 35 knotsi, koik mollavad merel ja mina lihtalt pildistan kaldal :D
Ma usun, et selle maailmas ringi kolatud pooleteist aasta jooksul, olengi koige suurema kogemuse saanud erinevate kaitide lennutamises; Cabrinha, FOne, Starkite, Best, Ocean Rodeo, North, Hawaii Wainman, Ozon, Naish, loomulikult mu vana kallis RRD ja nyyd uus kallis Slingshot, on mul koik nagu vanad sobrad (koolitustel kasutanud voi ise mingi aja soitnud). Lemmikud on mul senini Best, RRD ja FOne, aga tundub, et uus akiline Slingshot FUEL on neile kova konkurent :) UH jaoks tundub ideaalne, sest aega konksu tagasi panna jaab rohkem.
Tana oli superilus soiduilm, paike paistis, vesi oli oluliselt siledam, kui tavaliselt ja tuult jalle 30 knotsi ymber, suvi vist hakkab katte joudma!
Hommikul tegin 1,5h lainesessiooni ja enne paikseloojangut 1,5h UH.
Koige parem aeg siin soitmiseks ongi paikseloojang, sest liiklus on hore ja pilt on ilus.
Ma ei usu toesti, et on paremat kohta kaitimiseks, kui Cabarete...Kuigi jah, tuult voiks rohkem olla!

Hadlow, Phillip, Mai and Pahklimagi :D

Day 4. Seda haide juttu on vist korralikult levitatud, kuigi tuul puhus hommikust peale, oli kell kaks rannas jalle vaikus. Seda parem mulle. Tuult oli 11st ruudusele natuke palju, unhooki proovida ei julgenud, aga see eest sain naha, kuidas maailm ylevalt paistab :D Alex opetas mulle veel vaikse nipi, kuidas korgemale saada ja toesti, meeter voi paar tuli juurde(fimis enne ja parast, vaga hea on oma vigu analyysida videolt).

Paar tundi sain seal yksi mollata, siis tulid Aaron, Andre,Susie, Ariel ja teised, aeg oli slideri showd vaatama minna. Ariel on muidu Aaronile kova konkurent, aga ta pole elus varem kinniste jala/aasadega soitnud ja slideril tal midagi valja ei tulnud. See eest on Aaron harjunud sileda veega, Ariel viskab koik oma trikid molemil kael ka Kitebeachi seasongermaal(Jaana valjend :D), eks PKRA naitab, mis saab.

Motlesin Kristiini peale, ta oleks kindlasti tahtnud seal olla :)

La Bocca

Kaisin eile La Boccal soitmas. Yrituse koige raskem osa oli sinna ja tagasi saamine. Yks vorr, kaks inimest, kaks lohe, kaks lauda ja auklik kruusatee. Kui ma siin alguses vaatasin silmad parani vorriga gaasiballoone vedavaid kodanikke, siis nyyd ei imestaks kui yhel paeval hakkan vorriga mooblit kolima...

Kuna ma pole juba augustist saadik siledal veel soitnud, siis vottis kaks minutit, kui lohe oli tais pumbatud, liinid kyljes ja mina vees. Sain seal taiesti yksi pool tundi oma ammu ara unustatud reilit harjutada, kui nagin kaldalt musta Nomadi vee poole liikumas. Nyyd saan ametlikult oelda, et olen Susie Maiga La Boccal trenni teinud :D

Kui aus olla siis tegelikult saime vast kymme minutit veel triibutada ja tuul kukkus taiesti ara. Aga ootan ponevusega tuult, sest vette on veetud slider ja usun, et jargmine kord on, mida vaadata :)

Aaron Hadlow, Susie Mai, Mallory de la Villemarque

Piinlik tunnistada, aga alles parast nelja kuud Cabaretel joudsin siinsesse Secret Spotti ...

Koige ilusam kaidirand, kus ma olen kainud, tapsemalt joesuue...Palmid, sile vesi, maagiline paikseloojang ja koige tipuks maailma prod trenni tegemas.

Susiet vaadates silm puhkas, nii ilusad puhtad liigutused ja pehmed maandumised, poisid olid vist juba vasinud, rahmisid palju ja paugutasid lohe alla vahetpidamata, lopuks lasid lohed kokku ja lopetasid lohed dzhunglis...ma ei saanud arugi, miks nad need kohe lahti lasid, sest olukord ei tundunud ohtlik, aga ju nad teavad paremini...ja ju neil pole uute lohedega probleemi :D

Koige selle juures oli hammastav, et seal ainult kolm neli inimest soitmas oli. Alex raakis meile sellest kohas, kui Cabaretele joudsime, et seal on peegelsile vesi ja, et seal tehakse promovideosid, aga kui tahtsime sinna soitma minna, siis ta ytles, et koht kubiseb haidest ja et kui lohe alla kukutad, siis lopetad lohe okkaid tais poosastes. Viimases oli tal taiesti oigus, aega eriti oodata pole, seda esimestst ma lahen tana valja selgitama, sest meil puhub nyyd nadal aega jarjest 15m/s. Prod toovad toesti tuule :)

Samana, Cayo Levantado, vaalad

Joudsime lopuks vaaladele ka kylla. Voimas oli. Kuigi ilm oli pilvine ja aegajalt sadas, oli elamus voimas. Samanas istusime paati ja peale tundi loksumist, joudsime just peatuda ja juba nagi yks meeskonnaliige vaala liikumas, paat tombas taiskaigul vaala taga ajama. Merel kahetsesime, et olime nii suure paadi valinud, pisikesed mootorpaadid olid hetkega vaala korval, meie joudsime vaid selga ja saba naha, aga pilt oli nii lummav, et seda on raske sonadesse panna, peab ise nagema. Ookeanis elusuuruses vaala naha on midagi muud, kui loodusfilmis voi piltidelt :)

Endale teadmata olime ostnud paadipileti ka Bacardi Islandile(Gayo Levantado). Koik viis (mina, Marko, Pille, Andres, Teet) vaatasime yllatunult yksteisele otsa, kui paat keeras imepisikese saare Gayo Levantado sadamasse. Saar oli nii pisike, et eemalt tundus kruiisilaev, mis saare ja Samana vahel seisis, suurem, kui saar ise. Maha astusime jarjekordsel paradiisisaarel (huvitav palju neid siis lopuks on kokku:D) valgel liival. Ilus oli kyll, tyrkiissinine Kariibi meri ja ylipehme valge liiv(senini pole peale Boracayd mujal sellist nainud), pelikanid ja lopsakas loodus. Saar oli imepisike, 15 minutiga tegime saarele tiiru peale. Yllatus ei olnud sellega loppenud, saarel ootas meid mitmekaiguline louna ja kohalik rumm...
Kuigi saarel kaimine keeras me plaani El Lemoni koske kylastada untsu ja tagasitee oli katsumus ( Dominikaanis voib oosel soita purjus peaga, taistuledega, jalakaijad ning vorrijuhud teevad koik selleks, et neid naha poleks), oli see yks ilus paev.

Kahekesi Atlandi ookeanil

Kitebeachil on viimasel ajal nii tihe liiklus, et oleme soitmiseks valinud riffitaguse laineala.
Paar paeva tagasi otsustasime, et teeme vaikese downwinderi oma rannast Playa Enquentrole.
Laine oli tol paeval kuidagi ebatavaliselt korge ja riffist yle saamine paras ettevotmine, suured lainerullid murdusid jarjest ja sellise jouga, et viskas polved nakku kinni kui reaktsioon natuke hiljaks jai. Kui sellest end hairida lased ja kontrolli kaotad ja juhtub, et lohe vette kukub, siis sellest pesumasinast ei paasta enam midagi yhes tykis. Aga riffi yletasime ja asi oli seda vaart. Mitmemeetrised pehmed, sujuvad lained, lummav vaade kaldale (Kitebeach tundub eemalt nii vaike ja lohed naivad nagu mangu tuulelohed palmide taustal).
Kahekesi avamerel soites on tunne hoopis midagi muud kui kalda lahedal triibutada. Eriti kohedaks vottis nn *augu* yletamine. Meie kooliomaniku sonade kohaselt on *auk* yks tunduvalt sygavam koht, rannast u 1 km kaugusel, kus on tohutult palju kalu ja neid samu kalu kaivad aeg ajalt soomas haid. Kui vesi jalle sinisena hakkas paistma ja eemalt oli naha Playa Enquentro lohesid, saime kohe kergemalt hingata......aga just sel hetkel nagin enda (Marko) laua all, mina ei tea kui sygaval, mingit kala jurakat. Krt teab mis kala see oli, aga igatahes selle volaski nagemine vottis kepsu korralikult varisema, yritasin sajaga sellest kohast eemale saada, ise kogu aeg seljataha vaadates, et ega mingi uim mind ei jalita :) (toenaoliselt oli tegu mingi ohutu vennaga, aga hirm oli ikka). Aga koik laks onneks ja maabusime moned hetked hiljem juba surfarite rannas, pakkisime kamad kokku, hyppasime motoconchodele ja kimasime koju.

Santo Domingo

Parast nelja kuud Cabaretel, oli Santo Domingo toeline kultuurielamus. Cabaretelt Santo Domingosse soita on lihtne, kohaliku taksoga Sosuasse, sealt valjub Caribe Tour suur konditsioneeriga buss iga tunni aja tagant pealinna.

Bussijaama joudsin pimedas ja see oli veidi hirmutav, sest bussijaama piirkond just kaunis ei ole ja hotelli mul broneeritud polnud, blond nagu ma olen, kargas kakskymmend kohaliku kohe oma abi pakkuma, aga keeldusin viisakalt...

Infost anti mulle turvamees kaasa, kes saatis mu ilusti hotelli, hotell oli paras urgas, aga soodsa hinna ja kesklinna laheduse tottu jain sinna veel teisekski ooks.

Jargmisel hommikul kiire kohvi ja linna. Takso pealt maha astudes leidsin end linna peatanavalt Galle El Condelt, ilus lai allee ainult jalakaijatele, aaristatud roiva ja suveniiripoodidega. Roivamood on siin kyll paris hull, soltumata soost, peab koik olema varviline ja edev, firmasildid on uhked, aga mina endine roivaala spetsialist, voin kyll oelda, et kogu toodang on eranditult Hiinas yhes ja samas vabrikus yhe loike jargi kokku ommeldud.

Kui keskvaljakule joudsin, tabas mind meeldiv yllatus, Vabariigi aastapaeva pidustused (27.veebruar iseseisvust 165 aastat) . Istusin Sigritehase kohvikus ja jarsku hakkas mangima kohalik hymn, kordki tuli mu uudishimulikkus mulle kasuks, tousin pysti, et naha, mis ymberringi toimub, teised turistid nii uudishimulikud polnud, minu ees lauas veetis Vabariigi Astapaeva seltskond piipu pahvivaid kohalikke harrasmehi, yks nendest noudis kategooriliselt istuma jaanud turistidelt, et need ka pysti touseks, kolm prouat teda ei kuulnud ja kui hymn oli loppenud, said korralikult habistatud selle eest, et nad kohalikku rahvust ei austa. Kogu linn oli elevil, sest kirikus oli president ise, siin maal on see suur asi oma silmaga ptresidenti naha. Minu jaoks koige huvitavam oli naha katustel snaipereid ja see, kui pidulik osa loppes, siis kihutsid valitsuse autod liialdamata 100km/h vanalinna tanavatpidi tsiklimeestest politsei saatel minema.

Linn vottis mul, kes ma pole juba mitu kuud yhtegi linna nainud, hinge kinni... Nii palju vanu ilusaid ehitisi, kuna hispaanlaste vallutatud ala, siis tanavad meenutavadki hispaania linnakesi, aga erilise mulje jattis Casa Reale ja Columbuse perekonna maja, koolis ajalootundides nii igavana tundunud keskaeg, oli nyyd kaega katsuda ja vagavaga huvitav... Valjak on sailinud paljus sellisena, nagu ta Columbuse vallutusretkede ajal ehitati, paiksekell, linna valvavad kahurid, vaikeste akendega synged keskaegsed majad, vanalinnale on voimalus tiir peale teha isegi tolleaegse kaarikuga.

Sigaritehas oli 10 ruudune tuba, monusat sigarilohna tais, myygil Caoba ja Cohiba sigarid, mida samas ruumis tubakalehtede vahele keerati. Oeldakse, et valgel naisel on Kariibidel yksi raske ringi liikuda, ma avastasin vastupidist, kohlikud olid ylimalt sobralikud, sigaritehases tahtsin vaid yhte vaikset sigarit osta, aga myygil olid vaid karbid, kui myyja kuulis, et tahan endale, pakkus mulle lahkelt extra naiste sigari ja raha selle eest ei tahtnud, mis on siinmaal, kus iga liigutus maksab, samuti ime.

Marko joudis linna paar tundi enne pimeda saabumist, tegin talle ka vaikse kiire ekskursiooni, mis tipnes sellega, et kirikust saime endale kaasa nn. giidi, tegi meile korraliku hispaaniakeelse ajalootunni ja tunni lopus, kui talle 50 peesot pakkusime, raputas pead ja ytles hind on 10 korda kallim, meil toesti rohkem polnud ja hind jai 50, algul kyll mossitas, aga parast meid seljakotiinimesi takseerides, leebus ja lopuks laksime sopradena lahku.

Keelega on Santo Domingos erinevalt Cabaretest kyll nii, et hispaania keelt PEAB oskama, siin ei raagi inimesed toesti inglise keelt peaaegu mitte kuskil.

Ohtu lopetasime romantiliselt Kariibi mere aarses kohvikus kohaliku rahvustoidu lambi ja valge veiniga taustaks Vabariigi Aastapaeva ilutulestik.

Selliste hetkede parast tasub elada!

Aeg lendab

Nii..., paar nadalat on jallegi moodunud nagu linnulennul. Sinna sisse on mahtunud nii kurbi kui meeldivaid syndmusi. Kurvastame siin selleparast, et kallid sobrad lahkusid tagasi kodumaale. Kuid koos veedetud aeg oli vaga tore, jallegi yks ylilahe puhkus koos teiega.
Tuulega ei olnud just koige paremad lood,.... aga kui nyyd meenutada, siis pool puhkusest moodus siiski vist kyll merel kaarutades. Eriti hea meel on Raini yle, kes sai oma vaikesest hirmust sygava vee ees voitu ja lopptulemusena liikles tihedas trafficus nagu vana pro! Tubli!
Aivole ja Amperile jaab ainult yle soola haavale raputada - nii kui te minema laksite, hakkas tuul korralikult puhuma:)
Nadala alguses aga saabusid juba uued kaasmaalased Jarmo ja Monika, kellel tanaseks esimene tutvus lohega tehtud ning mone paeva parast loodetavasti on kaks eestlasest kitesurfarit jalle juures.
Lisaks sellele on Cabaretel toimumas kohalik suurvoistlus MASTER OF THE OCEAN, mis koosneb kolmest alast - windsurf, kitesurf, surf. Kokkuvottes parim kroonitakse pyhapaeval ookeani kunniks.

Dejavu

Nii nagu aasta tagasi saabusid meile Boracayle külla Aivo, Amper ja Jaana perega, nii ka sel aastal, aga kohaks Cabarete. Aivo ja Amper maandusid juba eelmine neljapäev ja üllatusena ilmusid randa ka Raavo ja Nele. Reedel kohe korralik sõidupäev ja õhtul loomulikult vaja kohalik ööelu üle vaadata. Hommikul arvas Aivo, et lohesid polekski vaja olnud kaasa võtta:) Esmaspäeval võtsime juba vastu Jaana pere, Aivo tütre ja Ketlini. Esimene täispikk päev kujunes nende jaoks suht vihmaseks, aga järgnevatel päevadel on päike siiski mõnusalt paitanud. Tuulevana on viimasel nädalal narrinud vale suuna ja täieliku vaikusega kuid eile alanud kohalikud võistlused tõid ka tuule, mis loodetavasti jääb nüüd puhuma jälle korralikult. Homme toimuvale freestyle võistlusele regas end ka Raavo, eks näis, mida suudab kohalikele vastu panna. Igatahes hoiame talle kõvasti pöialt. Eile õhtul sai kogu pundiga Cabarete peoasutusi rünnatud, töö kiire ja korralik. Kõvemad laekusid lahingust alles varavalges ja mõned olid selleks ajaks juba teisel ringil:) Igatahes nalja sai kõvasti ja oli mida hiljem üheskoos meenutada.

Lained, lained, lained....

Viimased nadalaega hommikul toa ust paotades, on avanenud vaatepilt, mis sunnib kohe sirgelt randa kondima. Merele on ilmunud korralikud lainekolakad, ennem riffil murdumist keerutavad end torusse (nagu filmis) ning siis murdudes, viskavad meeletu veepilve taeva poole. Taustal paike helendamas, tekib sinna aega-ajalt paris ilus vikerkaar.
Kui siiamaani hakkas tuul puhuma lounapaiku voi hiljem, siis nyyd voib esimesi soitjad naha juba10 ajal hommikul. Ja puhub korralikult, eile oleks kindlasti olnud tunduvalt mugavam 7 se lohega, aga kahjuks ei olnud sellist aparaati kaeparast, nii siis tuli labi ajada 9 ruudusega.
Kes eile juhtus Kitebeachil olema, sai naha paris kreisit hangtime ja kaitluup showd kohalike poiste poolt. Just nimelt, poiste, enamus neist ei ole vanemad kui 14-15. Kutid lendasid taevasse tapiks nagu raketiga, millele jargnes nii muuseas kahekordne hp voi kiteloop hp. Seejarel haakis yks kutt end hyppe koige korgemas tipus konksust lahti ja viskas unhookis kiteloopi otsa, mis ei saanud loomulikult teiste vendade poolt vastuseta jaada. Nii kais paar tundi jarjest yksteise trikkide yletrumpamine. Kuigi poisid valitsevad lohe ja ennast ylihasti koigi trikkide ajal, ei puudunud siiski ka moned korralikud *rahnid*, paar korda suudeti paris pikalt liival lohiseda, moningad maandumised tulid sellise hooga vastu vett, et viskas laua jalast minema kaldale. Yks lohe kais ka korra palmi otsast labi, aga toodi ilma vigastusteta alla tagasi. Rahvale igatahes vaga korralik ja nauditav etendus. Tanaseks lubab jalle sama laksu, saab naha, mis neil tana pakkuda on....

Tuult 15 m/s, 12 ruutu lohe....

...oli tanane olude sunnil valik. Tuul alustas toopaeva jalle kuidagi ebatavaliselt vara, ei lasta enam korralikult valjagi magada :) Koolituse jaoks sobis 11 m2 kite kui valatult, aga paar tunnikest peale lounat oleks keegi nagu volume nupu pohja kruttinud. Nii monigi suutis oma 13 lohe palmi otsa lasta, merel jarjest ristis liinidega opilased ulpimas, ainult kollased kiivrid veest paistmas. Seejarel suutis kellegi opilane tapselt meie rannabaari eest kite palmi otsa lennutada ja seal ta ripub siiani.
Peale kerget too rygamist 12 sele aurud sisse ja merele. Taiesti depoweris sikutas nagu poorane, kandi hoidmisegagi olid suured raskused, aga hypata oli siiski taitsa age. Nii korgele taeva poole ei ole juba ammu suutnud sirutada. Eriti kova oli teisel pool riffi lainetest ohku soosta. Tuleb todeda, et moningad maandumised laksid ikka paris kaest ara, sai normaalselt pommi pandud :)
Siis nagin juba, et Kristi kaldal seismas ootusarevuses. Olin kindel, et minema ta sellega lendab, aga pysis ilusti rajal ja lajatas kah paris korralikke hyppeid. Kui tuul veelgi tousis, oli ta siiski sunnitud tunnistama, et kaib veits yle ja veest valja kobima. Sattisin keskmisi liine veits lyhemaks ja uuele katsele. Niigi aeglane tooloom oli nyyd taiesti flegma, aga suure tagantsundimise peale tegi koik vigurid ilusti kaasa, mis vaja. Aga jah, tanane paev moodus ainult konksus rippudes ja spinnitades.
Homseks ei luba ka midagi halvemat, nii et tuleb ilmselt mingile vaiksemale numbrile panustada.

Kesa taiuslik paev Cabarete KiteBeachil

Tuul hakkas palmilehti sahistama juba kella 8 ajal hommikul, mis tavaliselt juhtub alles lounapaiku. Seega oli oodata super tuult. Moni hetk hiljem jagasin opilastele varustuse katte ja hops randa lohesid tais pumpama ning liine lahti jooksma. Selleks ajaks kui poisid-tydrukud vette bodydragima said, naitas tuulevana juba iseloomu ja meri oli tais tihedas reas hyppavaid janeseid. KiteBeach oli juba lounaks taitunud lohedega ja kohati liiklus merel ysna tihe, isegi eelmisel ohtul kovasti karakat pannud vennad olid end kokku votnud, ja Cabarete jaoks kyllaltki varasel tunnil, end vette ajanud. Kuus tundi koolitust koos vaikese lounapausiga moodus nagu lennates. Koolituspaevale pani ilusa punkti Canada kutt Landon, lastes kena pika triibu ranna loppu valja. Selliseid hetki on instruktoril alati hea vaadata, need lihtsalt teevad kohe tuju vaga, vaga heaks.
Peale koolitussessiooni oli paras aeg ise hullama minna. Tuult selleks ajaks juba 15 m/s ja rohkem. Moonaga on KiteBeach peaaegu peegelsile ja just selline vaatepilt avaneski vette minnes. Enamus rahvast oli end paeval ilusti tyhjaks soitnud, nii et traffic suht hore. 7 ruudune vedas kui loom ja viskas taevasse nagu vedruga. Depowerdatult sai koik eelnevalt unhook is opitu yle korratud ja edasi uute asjade kallale. Yritan ikka oma airpassiga yhele poole saada, proovisingi jalle esialgu lainest poppida ja siis vahetada, hoides samal ajal kite madalal......tahab veel harjutamist, aga varsti on purgis kah!P.S Ei saa vaga palju Borcay seltskonnast ka maha jaada, parast kodumaal p... kui piinlik! Vahepeal sai yle riffi mindud, lainekolle nautima. Vaikselt olen yritanud oppida ka veivama siin, taitsa age on.
Mingi hetk pilku ranna poole heites, avanes vorratu vaatepilt taga taustal loojuva paikese, rannal sirguvate kookospalmide ja vees liikuvate lohedega.
Veest valja sain yhena viimaste seas, lohe kokku, rannabaarist vaike olu ja sopradega chillima. Minu jaoks oli tegu igatahes taiusliku paevaga......ja neid tuleb siin veel!

Cabarete

Joudsime Cabaretele 18.oktoobri hommikul, ilm oli suureparane, paevane ohutemperatuur veidi yle, ohtune veidi alla kolmekymne soojakraadi. Kuna ajavahe Euroopaga on siin pluss kuus tundi ja seljataga oli meil pikk lennureis yle Atlandi ookeani, siis esimesel ohtul vajusime voodisse juba kuue seitsme vahel ja kararikkast Cabaretest ei osanudki suurt midagi arvata. Alles oosel kell neli argates ja oue astudes, kui soe ohk vastu pahvatas, ookean myhises ja kuskilt kostus vaikset kariibi muusikat, tumedas taevas saras tuhandeid eredaid tahti ning paistis hiigelsuur kuu, saime aru, et meile hakkab siin meeldima.

Hotell on meil lihtne vaike surfihotell, moningad miinused kaalub yles asukoht otse ookeanikaldal, sobralik personal ja muidugi soodne hind. Hotellis on koik surfarile vajalik: lohede hoiustamise- ja pesemise voimalus, vaike rannabaar ja kohvik, rannatoolid chicadele.

Elame otse Kitebeachil, mis on Cabarete parim kaidirand. Erinevalt Playa Cabaretest, on riff siin kaldale palju lahemal ja seetottu vesi siledam ning murdlaine oluliselt vaiksem. Tuul on Kitebeachil side on shore, Playa Cabaretel rohkem on shore. Lai liivarand aaristab kogu Cabarete rannaala kilomeetrite pikkuselt.

Tuulistel paevadel avaneb Kitebeachil enneolematu vaatepilt. Nii surfireisile tulnud kaitijad, kui ka lihtsalt suvitajad ytlevad, et sellist pilti pole nad varem kohanud. On toesti, mida imetleda: tyrkiissinine vesi, sajad varvilised lohed helesinisel taevataustal, kohalikud justkui muuseas koige keerulisemaid lohetrikke tegemas...

Cabarete on surfarite poolt armastatud eelkoige seeparast, et siin on alati lained. Kui tuul ei puhu ja kaidi voi purjega merele asja pole, on alati voimalik votta lainelaud ja sellega lustida. Tuulisel paeval saavad purjelaudurid ja lohetajad, kes laineid armastavad, rifi yletades paarist meetrist kuni palmipuu korguseni ulatuvaid laineid nautida.

Tuulega on meil suhteliselt hasti lainud, soita oleme saanud palju ja kui ongi tuuletud paevad, siis tegevusepuudust siin ei ole. Rannavolle, ratsutamine, tennis, jousaal, jooga,surf, koik see on Cabaretel kattesaadav igayhele ja lisaks sellele pakuvad mitmed reisikorraldajad erinevaid paeva kuni paari pikkuseid ekskursioone saarel, kui oled eriti seiklusjanuline, void kasvoi Haiitile porutada...mille peale me siin vaikselt motleme, sest kohtasime siin yht jaapanlast, kes ytles, et kui oled Hispaniolal(saar, mis jagab end Haiiti ja Dominikaani vahel), aga Haiitile ei lahe, oled peamisest ilma jaanud...