Laupäeva hommikul ärgates ei teadnud ise ka, kas lähen võistlema ja kui lähen, siis millistele võistlustele. Lõpuks juhtus nii, et osalesin lausa kahel võistlusel.
Kitezone Adventure oli põhimõtteliselt race, kus kohtunikeks olid elektroonilised abivahendid, kõik osalejad said kaardid, mis tulid kahes kontrollpunktis ära märgistada. Start ja finish olid Pirita Surfiklubi juures, üks kontrollpunkt Russalka juures, teine Püünsi paadisillal.
Mõnus oli see võistlus sellepoolest, et võisid vabalt stardiaja valida. Kui ma startisin, siis tuul oli 9m2 Starkites´ile täitsa paras ja algul tundus, et väga hullu vastutuult sõitmist pole. Mingil ajal tuul keeras ja nii juhtuski, et suurema osa Püünsi teest tuli jälle hullumoodi krüssata, kui ma Viimsisse jõudsin, vaatasin süsimusta taevast ja mõtlesin, et s...a neist kontrollpunktidest, peaasi, et ellu jääks ja samal hetkel tõstis tuul jälle mu lauast välja, ja lohisesin täiesti abitult mitukümmend meetrit allatuult. Ausaltöeldes, kaalusin korra ka kaldale minekut, aga kuna polnud näha, milline see kallas seal üldse on ja mul oli tutikas SU-2 laud (mis on superhea), siis otsustasin laua üles otsida ja jätkata. Õnneks oli laine nii suur, et kandis laua kiiresti minu poole ja sain ta üsna kiiresti kätte. Midagi rahe taolist peksis pool tundi vastu nägemist, aga tagant paistis ilus selge taevas ja eespool Marko ja teiste RRD poiste lohed, nii olukord lootusetu ei tundunud.
Tark õpib teiste vigadest, loll ikka enda omadest, millegipärast tegin algul jälle liiga lühikesi sik-sakke ja ei Viimsi ega Püünsi lähenenud, siis vaatasin, et Mikk on kilomeetreid avamerel ja hakkasin tema järel sõitma ja Viimsist Püünsisse sain juba nelja triibuga.
Kontrollpunkt oli paras katsumus,suuri kive täis ja lubatud lipu oli ka keegi ära korjanud.
Aga milline kergendus oli allatuult lõpuks sõita. Teepeal üritasin isegi kellegi lauda päästa, ekslikult arvasin, et see on Triina, kes seal vees hulpis ja mõtlesin, et päris karm võib olla seal lainete vahel ilma lauata. Piinlikkusega pean tunnistama, et allatuult laud käes sõita ma ei oska, kaks korda üritasin ja lõpuks kaotasin oma laua ka veel ära, siis loobusin ja sõitsin Russalka juurde, sealne kontrollpunkt oli mingi betoonjuraka külge pandud ja päris kõrgele, upitasin seal ikka tükk aega, et oma piiks kirja saada, mida ikkagi ei saanud (finishis sain alles teada, et paljudel oli sama lugu ja tulemus läkski kirja ainult stardi ja finishi piiksudega). Marko oli päris tubli, finisheerides üheksandana.
Pärast oli hea tunne küll, et selle seikluse läbi tegin, korraldajad olid ka sõbralikud ja abivalmid. Lahe, et keegi selliseid seiklusi viitsib korraldada.
Kuna ma pole veel ühelgi freestyle´i võistlusel käinud ja motivatsioon mingeid uusi trikke õppida oli vahepeal täiesti kadunud, siis mõtlesin, et võibolla teen järgmisel aastal ka freestyle´i võistlused kaasa ja samal päeval oli hea võimalus juba ühest sellisest osa võtta.
Midagi head sellest muidugi välja ei tulnud, esimese heati magasin üldse maha, õnneks
"harjutasin" tagapool ja sain isegi mõned trikid kirja. Teine heat läks mul täiesti metsa, ei tea ise ka mida ma seal üldse koperdasin, vastane oli mul ka nii tugev, et kui ma ka kõik, mis oskan oleks suutnud ära teha, poleks ma teda ikka võitnud.
Aga kogemuse võrra olen jälle rikkam ja lahe on, et eespool tüdrukud nii tugevad on, motiveerib ennast ka jälle liigutama. Loodetavasti on järgmisel aastal juba palju uusi tüdrukuid võistlemas :)
