SUP-session

Täna võtsime koolist SUP-laua ja läksime sellega esimest korda Kitebeachile sõitma, vesi oli hull chopp ja algul tundus kõikumine suure laua peal isegi igavam, kui Mändjala-Vahase tripp täiesti siledal veel. Lõpuks kui riffi lähedale jõudsin, hakkasid päris lained vastu tulema ja läks palju huvitavamaks, eriti kui aer käes laualt maha lendasin, uhkusega võin tunnistada, aeru ma lahti ei lasknud kordagi :D
Tegelikult tuli päris hasart sisse, üritasin mitu korda lainele saada, aga kuidagimoodi ei õnnestunud seda suurt lauda aeruga õigel momendil ümber keerata (hiljem alles lugesin õpetusest, et oleks pidanud lihtsalt aerutama, samamoodi nagu surfilaual kätega :D), siis viisingi aeru kaldale (Kesa oli ammu juba loobunud, kukkus oma sõrme aeru otsa katki???) ja kasutasin lauda nagu surfilauda, oluliselt lõbusam oli, kuigi ei saaks öelda, et ma nüüd päris surfasin, aga mõned pikemad liud ja mõnusa surfipäeva sain kirja :)
Mul on tunne, et kui ma olen nii kannatlikult ja virisemata oodanud, siis ükspäev see tuul tuleb ja jääb;)
P.S. Neljapäeval läheme SUP-joogat harrastama, siis on vast jälle millest kirjutada :)

SWELL

Tuulega meid siin viimasel ajal õnnistatud pole, õnneks oleme jälle uute ekstreemsete kaasmaalastega kohtunud ja igav pole seni hakanud. Mingi päev tekkis meil siin arutelu, et millest need tuuletu ilma surfilained meil siin tekivad, mingi ettekujutus oli, aga täna vaatasin netist täpselt järele.
Laineid on kaht tüüpi, need, mis tekivad kalda lähedal tugevast tuulest ja need, mis jõuavad kaldale mitemetuhande km kaugusel ookeanil möllanud tormi tagajärjel. Esimesi kohtame tavaliselt Eestis, need lained on kaootilised, neil pole kindlaid intervalle, teisi ja kahtlemata palju mõnusamaid laineid kohtame näiteks siin Cabaretel, neil on oma kindlad intervallid ja nad on palju laugemad ning mis peaasi, nad on olemas ka siis kui tuult pole :)

Teine nädal Cabaretel

Elu on siin tõesti nii easygoing, et alles teine nädal läheb, aga juba ei tea kellast ja kuupäevast midagi... chill, surf, päike, ookean, rumm, sigarid ja bachata...
Esimesed viis päeva tervitas meid päris korralik tuul, sõita sai isegi 7m2 lohega, mis pole siin väga tavaline, suurema osa ajast puhub 8-9m/s
Kohtasime siin ka üht Eesti tüdrukut (Malle), kes tirib kiteloope ja trikke merel nii, et teeb suuremale osale meestest ka silmad ette :)
Peale paaripäevast pausi puhus tuul täna jälle ja laine oli riffi taga juba 5m kõrgune, kuna meist üks on vigane ja kaks pidid tööd tegema, siis neid laineid ise veel nautida ei saanud :(
Praegu ongi lainehooaeg algamas, eile algasid ka lainesurfi võistlused, kuhu tulevad kokku paljud maailma parimad surfarid ja mida me kavatseme homme vaatama minna.

Kakumäe 27.09.11

Päev tõotas hea tulla, yr.no prognoosis lauspäikest ja tuult 9-10m/s...Tegelikkuses lasin lohe puu otsa ja hiljem lõõgastava surfi asemel 3 h puhast stressi...
Kõik oli tip-top, päike oli liiva nii soojaks kütnud, et kannatas paljajalu tuult oodata. Kogenud jalgratturi käest saime infot selle kohta, et kuu loomise ajal tuult pole, aga loota on (uskumatu, aga kõik me neli surfarit kuulasime suu ammuli, mida mees tuulest teadis ja tuli välja, et teadis rohkem kui meie).
Ratturi poolt lubatud kellaajal tuul tekkis, hops 11m2 üles ja vette, esimese hüppe ajal tundsin, et midagi kuskil rebenes, arvasin, et QR, maandudes sain aru, et ei olnud QR, hoopis trapets, seisin seal "kondoom" peas, lohe tuuleakna servas ja niikaua kui mõtlesin, mis teha, otsustas lohe asukohta muuta ja ennast kerra tõmmata, sain Amperile, kes just kaldalt startis, veel karjuda, mine ruttuuuuu, kui lohe hästi graatsiliselt üle Amperi pea kagu poole suundus, ilusti ja pikalt lendas, kuni mingi eriti kõrge lehtpuu ette jäi...
Oma mehe poole pean jälle uue pilguga vaatama, puu oli maja kõrgune, aga lohe ta sealt kätte sai :) Kuna 11m2 tahtis peale õhulendu Sailclinicusse, võtsin 9m2, mis oli ilmsegelt vähe (mida ei saa muidugi öelda vahepeal randa tekkinud lohede kohta). Lisaks veel fotograaf (i.k. on selle kohta eriti kole väljend "do you know what I mean?) :D Liiklus oli väga hull ja tuule ja/või suurema lohe puudumisel sealt välja rabeleda oli võimatu :(
Värvikamaks tegi päeva see, et rannas oli tsikk (fotol), kes ei lasknud meestel võimutseda, viskas ilusaid raileysid ja kandis Paroskite procenter´i T-särki (I love Paros)!


He

Kitezone Adventure

Laupäeva hommikul ärgates ei teadnud ise ka, kas lähen võistlema ja kui lähen, siis millistele võistlustele. Lõpuks juhtus nii, et osalesin lausa kahel võistlusel.
Kitezone Adventure oli põhimõtteliselt race, kus kohtunikeks olid elektroonilised abivahendid, kõik osalejad said kaardid, mis tulid kahes kontrollpunktis ära märgistada. Start ja finish olid Pirita Surfiklubi juures, üks kontrollpunkt Russalka juures, teine Püünsi paadisillal.
Mõnus oli see võistlus sellepoolest, et võisid vabalt stardiaja valida. Kui ma startisin, siis tuul oli 9m2 Starkites´ile täitsa paras ja algul tundus, et väga hullu vastutuult sõitmist pole. Mingil ajal tuul keeras ja nii juhtuski, et suurema osa Püünsi teest tuli jälle hullumoodi krüssata, kui ma Viimsisse jõudsin, vaatasin süsimusta taevast ja mõtlesin, et s...a neist kontrollpunktidest, peaasi, et ellu jääks ja samal hetkel tõstis tuul jälle mu lauast välja, ja lohisesin täiesti abitult mitukümmend meetrit allatuult. Ausaltöeldes, kaalusin korra ka kaldale minekut, aga kuna polnud näha, milline see kallas seal üldse on ja mul oli tutikas SU-2 laud (mis on superhea), siis otsustasin laua üles otsida ja jätkata. Õnneks oli laine nii suur, et kandis laua kiiresti minu poole ja sain ta üsna kiiresti kätte. Midagi rahe taolist peksis pool tundi vastu nägemist, aga tagant paistis ilus selge taevas ja eespool Marko ja teiste RRD poiste lohed, nii olukord lootusetu ei tundunud.
Tark õpib teiste vigadest, loll ikka enda omadest, millegipärast tegin algul jälle liiga lühikesi sik-sakke ja ei Viimsi ega Püünsi lähenenud, siis vaatasin, et Mikk on kilomeetreid avamerel ja hakkasin tema järel sõitma ja Viimsist Püünsisse sain juba nelja triibuga.
Kontrollpunkt oli paras katsumus,suuri kive täis ja lubatud lipu oli ka keegi ära korjanud.
Aga milline kergendus oli allatuult lõpuks sõita. Teepeal üritasin isegi kellegi lauda päästa, ekslikult arvasin, et see on Triina, kes seal vees hulpis ja mõtlesin, et päris karm võib olla seal lainete vahel ilma lauata. Piinlikkusega pean tunnistama, et allatuult laud käes sõita ma ei oska, kaks korda üritasin ja lõpuks kaotasin oma laua ka veel ära, siis loobusin ja sõitsin Russalka juurde, sealne kontrollpunkt oli mingi betoonjuraka külge pandud ja päris kõrgele, upitasin seal ikka tükk aega, et oma piiks kirja saada, mida ikkagi ei saanud (finishis sain alles teada, et paljudel oli sama lugu ja tulemus läkski kirja ainult stardi ja finishi piiksudega). Marko oli päris tubli, finisheerides üheksandana.
Pärast oli hea tunne küll, et selle seikluse läbi tegin, korraldajad olid ka sõbralikud ja abivalmid. Lahe, et keegi selliseid seiklusi viitsib korraldada.
Kuna ma pole veel ühelgi freestyle´i võistlusel käinud ja motivatsioon mingeid uusi trikke õppida oli vahepeal täiesti kadunud, siis mõtlesin, et võibolla teen järgmisel aastal ka freestyle´i võistlused kaasa ja samal päeval oli hea võimalus juba ühest sellisest osa võtta.
Midagi head sellest muidugi välja ei tulnud, esimese heati magasin üldse maha, õnneks
"harjutasin" tagapool ja sain isegi mõned trikid kirja. Teine heat läks mul täiesti metsa, ei tea ise ka mida ma seal üldse koperdasin, vastane oli mul ka nii tugev, et kui ma ka kõik, mis oskan oleks suutnud ära teha, poleks ma teda ikka võitnud.
Aga kogemuse võrra olen jälle rikkam ja lahe on, et eespool tüdrukud nii tugevad on, motiveerib ennast ka jälle liigutama. Loodetavasti on järgmisel aastal juba palju uusi tüdrukuid võistlemas :)

Saaremaa ja Starkites 11m2

Nagu olematutest postitustest näha, oli hooaeg Saaremaal super, netis surfamiseks aega ei jäänud...
Peale kaht aastat maailmas ringi seiklemist, võin öelda, et ainult Egiptuses olid tingimused lohesurfiks paremad või, et isegi, samasugused nagu Mändjalas...
Hooaja tipphetked on kindlasti Kitecamp ja Surfiküla 2011; mõlemal üritusel tuul puhus, liiv lendas ja päike paistis nagu Tarifal.
Suure elamuse pakkus Harilaid, piinlik, ma enne ei teadnudki, et Eestis selliseid paiku on; vesi Harilaiul on päikeselise ilmaga türkiissinine, nagu Horizont Traveli voldikutes ning laine tuulega 3-4 meetri kõrgune, ranna ääres kilomeetreid liivaluiteid, seal olles tekib tunne, nagu ookeani ääres. Samas tuli mul seal lainete vahel sügavas vees hulpides elavalt meelde, miks ma Cabaretel ja Kreekas ühtegi trikki ei õppinud :D
Meeldiv üllatus oli Nasva (kahjuks küll hooaja lõpus), sõitsin Nasvalt autoga iga päev mööda ja tihti olid ka lohed seal üleval, aga betoonvallid ja tuulikud ei kutsunud absoluutselt...olude(läänetuul) sunnil, võtsin lõpuks teekonna Mändjalast Nasvale (kalavõrkude vahel pikeerides) ette ja ei pidanud kahetsema, tuul oli ühtlane nagu föönist ja vesi sile nagu peegel, õnnestus lõpuks ka rohkem kui kaks meetrit blinde´i sõita :)
Kõige meeldivam üllatus oli Starkites 11m2, see teenis mind kogu suve iga ilmaga, alates 6m/s ja lõpetades 11m/s, kõik korrad nautisin täiega.
Praegu puhub ka ja korralikult puhub, aga kuna frontrollid on saatanast :D, siis surfan oma sinise, laua poolt lõhki löödud jalaga, jälle netis ja vb postitan homme juba uue loo (vanadest asjadest :D)

Surfiküla 2011 Vanakooli trikk

Surfiküla eredamaid hetki oli võistlus “Parim vanakooli trikk”. Kui tavaliselt on zhüriis omaala spetsialistid, siis seekord olid kohtunikeks kolm kaunist daami, kellest üks on kohe-kohe tegemas oma esimest triipu ja ülejäänud kaks ei kavatsegi lohesurfiga lähemat tutvust teha…Ühesõnaga, hindamiskriteeriumiks oli triki effektsus võhiku silmade läbi 
Saaremaa poisid Mikk ja Kaur ajasid kohtunikud kohe hulluks, keda võtta, keda jätta, oli päris raske , sest Mikk oli ju see, kes Kaurile kukile hüppas, aga samas oli Kaur see, kes Miku kukile võttis…2/1 jäi siiski Miku kasuks.
Heatis Tarmo, Rain ja Andras, oli Andras see, kes kõige kõrgemale hüppas, maandudes rannas lebavatele purjelaudadele, pole raske arvata, kes edasi pääses :D
Triina, ainsa õrnema soo esindajana, võlus kohtunikke oma graatsiliste liigutustega merel ja pääses samuti edasi.
Kõige suurem üllataja oli surfirahva jaoks Indrek, kelle sooritusi nähes, hakkasid pealtvaatajad elavalt spekuleerima auhinna üle :D Mees oli merel tõesti nagu rakett, maandudes korra kiteloopi isegi randa rahva sekka …
Lisaks sellele, et finaalsõidu ajal korraldajad kaamete nägudega esmaabikapi juures valvel olid, oli kohtunike jaoks otsuse tegemine väga raske…Lõpuks otsus sündis ja “Vanakooli trikimeistriks” valiti Miku ja Indreku vahel Indrek.
Kiteboarding.ee arvates oli Triina kolmas koht kohtunike kõige pädevam otsus 

Mida pikem pidu, seda tugevam tuul :)

Mida pikem pidu, seda tugevam tuul ehk lohesurfilaager Live to Fly2
Reede õhtune paduvihm küll lootust ei andnud, et laager õnnestuda võiks. Mossis näoga läbi paduka klubisse astudes ja ilma üle torisedes, üllatusin meeldivalt , kui tüdrukud ütlesid, et parem vihm ja tuul, kui päike ja tuuletus…Et tegu oli tõsiste huvilistega, pidin laagri jooksul veel mitu korda tõdema 
Avamine sai tänu Kristina laagrikasvataja kogemustele kiiresti hoo sisse, saime grilli vaevu tööle, kui murumängud juba rahva käima tõmbasid.
Laupäeva hommikul puhus puhas läänetuul ja sõitsime Harilaidu, mis on kahtlemata Eesti üks kauneimaid randu (isegi minu punapeast teismeline tütar, kes millegiga kunagi rahul pole, ahhetas, emme, NII ILUS!). Miks nii eriline? Sest seal on vesi sinine nagu Parosel , liivarand lai nagu Tarifal ja tuul ühtlane nagu Cabaretel.
Tuule ja lohedega möllasime laupäeval Harilaiul kella seitsmeni, vahepeal keetsid Elina ja Raul meile suppi (tänud Elinale ja Raulile, kes kokkasid ja vitsa minule, kes kogused sassi ajas ja vett supile täpselt poole rohkem käskis kallata, kui retseptis ette oli nähtud ).
Lohesurf ON SÕLTUVUS, õhtul klubisse jõudes ei olnudki muud juttu, kui lohesurf, aga kuna prognoos lubas null-tuult, siis rummiga ei koonerdatud ja magama mindi alles 4 paiku hommikul.
Hommikul sain kuidagi silmad lahti, sest Marko lubas, et kui hommikusöögi valmis teen, siis saan magama tagasi…Aga vastu kõiki tuuleprognoose ja meie väsimust, puhus puhas edelatuul vähemalt 7s/s.
Mis ise arvate, kas keegi , kes on korra lohe otsas rippunud, laseb end magamata ööst heidutada? Ei lase, kiire hommikusöök ja juba me vees olimegi, edasi laseme piltidel rääkida!

Mändjala-Vahase

Pühapäeval oli loodetuul ja seda ka ainult 3m/s, seepärast otsustasime Markoga SUP-laudadel Vahasele aerutada. Vahase on pisike Abruka naabersaareke, kus on ainult väike sadam ja kaks hiidrahnu. Ahjaa, üks mees elab seal ka oma naisega :)
Vahemaa Mändjalast Vahasele on 9 km ja kuna ma polnud kindel, kas seda vahemaad aerutada jõuan, siis päris kahekesi Kesaga seda trippi ette võtta ei tahtnud...vedas, Bountz oli paadiga Saaremaal ja Eval ka vaja Abrukal käia...
Leppisime kokku, et meie hakkame Mändjalast aerutama ja nemad käivad teevad Abrukal mõned klõpsud ja võtavad meid poole tee peal paati või vahetavad välja, aga kuna tuul oli nii soodne, et plaanitud viie tunni asemel jõudsime Vahasele kolmega, siis ei pea just geenius olema, et välja arvestada, kus me tegelikult kohtusime :D
Tripp ise oli oodatust palju kergem, korra oli veits kõhe, siis kui kahe saare vahel mõlemist ainult hägune piirjoon paistis ja lõpus viimane 500 m oli ka tegelikult eneseületamine.
Vahase on imearmas, tekib selline tunne, nagu oleks otse filmi "Siin me oleme" sattunud. Imeilusad fotod Vahaselt on Eva ja Bountzi sulest.
Kahju ainult, et lohesid kaasa ei võtnud, kui olime saarele tiiru peale teinud, tõusis tuul ning piinlik oli Abruka ja Vahase vahelist peegelsiledat vett ilma ühegi loheta näha...
Järgmisel tuuletul ilmal on plaan Vilsandil hüljestele külla aerutada :)

Jaaninädal

Teisipäeval käisime Heleriga Koovil, nii äge koht, et väärib eraldi sissekannet, mille ma varsti ka teen :)
Kolmapäeval koolitasime ja sõitsime Mändjalas ning õhtul korraldas Kesa aerusurfi võistluse jaanipäevalistele, õhtul oli kõva jaanimöll meie surfiklubis koos parimate uute ja vanade sõpradega.
Ka seekord kehtis reegel, mida pikem pidu, seda tugevam tuul, neljapäeva lõunal oli edelatuult 20m/s ringis ja Kesa sõitis 5m2 lohega, õhtuks puhus täpselt niipalju, kui minu 9m2 jaoks vaja oli, tegin selle aasta pikima päikseloojangu surfi, super-hea tuul ja välja ei raatsinud veest enne tulla, kui päikeseloojangut veel ainult Nasvalt nägi.
Reedel oli tuult vähe, laupäeval niipalju, et Eva sai 10,5m2 sõita, Kesa 16m2-ga :)
Pühapäeval loodetuul 3m/s ja tegime oma ammuse plaani Mändjalast SUP-laudadega Vahasele aerutada teoks.

Harilaiul

Juba kolmas päev puhub siin läänetuul, Mändjalas oli nii luks nädal, et kuidagi ei kiskunud Salme lähedale kiviranda, täna rääkisin Kesa ära ja sõitsime lõpuks Harilaiule. Timo ja Juss ka :)
Mõnus oli, tuult oli parasjagu 9m2-le ja lained olid ka alustuseks parajad, kuna temp väljas oli ainult 16 kraadi, siis peale kahte tundi, pidin välja tulema, julmalt külm hakkas:(
Vilsandi on nii äge koht, puutumatu loodus ja üliilus sinine vesi, kiikasin juba, et eemalt paistab mitu laidu, järgmine kord tõmbame vestid selga ja lähme neid avastama.

NELI PÄEVA PARADIISIS

Pool maailma oli vaja selleks läbi rännata, et aru saada, et parim koht surfamiseks, on ikkagi Eesti...suvel muidugi :)
Esmaspäeval olime megaväsinud, laagrit tervele klassitäiele rahvale esimest korda korraldada, oli tõsine katsumus, sellegipoolest saatsime Tõru, Eva ja Bountzi praamile ja jäime ise Mändjalga tuult ootama, ootamine tasus ära, kuue paiku hakkas mõnus ühtlane kagutuul puhuma, ilm oli nii soe, et raatsisin veest välja tulla alles kell üheksa.
Teisipäeva hommikul olid käed täiesti läbi eelmise päeva trennist, aga kuna suvilas oksad liikusid, siis kiire kohvi ja randa jälle. Kesa lõi mu esialgsed plaanid terve päeva sõita, sassi ja kamandas tööle, paar tundi koolitust ja eelmine päev väsitasid nii ära, et sõitu sain kirja ainult 1,5h
Lisaks sellele, et Martti meil trikkidega tüdrukuid hullutamas käis, olid õhtuks platsis Aivo, Martin ja Tarmo Besti meeskonnast. Hea oli näha vanu tuttavaid, tõmbasime vesipiipu ja ajasime keskööni klubis juttu.
Kolmapäev oli tüngahõnguline, süüdistasime selles Aivot ja Martinit, kelle õhtul rummi jätsime jooma, aga kes oma ülesande lõpuni täitmata jätsid...
Martin oli norrakate prognoosist vaadanud, et kuue paiku tuul tõuseb ja läks 17m2 merele, meil erilist optimismi polnud, Aivo avas juba veinipaki, kui nägime, et Martin vehib kaldal ja nõuab väiksemat lauda, järsku läks kõigil kiireks.
Sunset-session Eestis on ikka väga luks kogemus, taevas oli nii ilus ja tuul aina tõusis, ei teagi täpselt mitu tundi sõitsime, aga õhtuks plaanitud Mojitode taha istusime alles kell üksteist.
Neljapäeva on raske kirjeldada, tuul puhus hommikust alates, päike paistis, vesi oli soe, olin kolm tundi järjest vees, lihtsalt ei raatsinud lõpetada, sellist sõidukogemust pole Eestis veel varem saanud, tuult oli 10-14 m/s vahel kogu päeva ja mitte puhangutena, lihtsalt mingi aeg tõusis ühtlaselt ja jäigi nii puhuma. Parem kui Egiptuses või Kreekas :)
Üks huvitav tähelepanek veel, Mändjalas tekib mingi suunaga Bay-effekt, kolmapäeva õhtul sõitsime kõik üsna kalda lähedal, ainult Peeter oli kaugele merele ära läinud, mingi aeg oli ta lohe all ja enam üles ei saanud, kuigi Tarmo oli talle juba appi läinud, oli mul uudishimulikul muidugi vaja vaadata, mis seal toimub, mida lähemale talle sain, seda vähem tuult oli, lõpuks leidsin end kalavõrkude kohal ja ja täiesti "alapurjestatult", vaatasin kalda pooole ja tegin, et kiiresti minema saaks, kilomeetreid ujuda kalavõrkude vahel, poleks kindlasti tahtnud :D Päris tükk tegemist oli, et uuesti ülestuult meie randa tagasi saada. Effekt siis selles, et tuul pressib end lahesopis puude ja majade ääres kokku ja on oluliselt tugevam kui avamerel :)
Kui lõunakaarte tuuled, siis ootame külla! Külla võib ka siis tulla, kui tuult pole, tegevust leiame ka siis :)

LIVE TO FLY

Kuigi tuult oli napilt, võib algajate laagri õnnestunuks lugeda. Kohal oli 24 uut lohesurfihuvilist pluss 5 vanemat lohesurfarit.
Reede õhtu algas grilliga, meeleolu oli chill ja grillimeistrid Tõruke ja Bountz tipptasemel. Kuna ees ootas kaks rasket treeningpäeva, siis kesköö paiku oli suuremal osal laagrilistest öörahu.
Laupäeva hommik algas Pilatese treeninguga, meeldiv oli näha, et ka kõik mehed sellest aktiivselt osa võtsid. Rannaliival Pilatese treeningut juhendanud Liili Varvasele oli see esimene analoogne kogemus ja ta jäi väga rahule. Treeningust osa võtnud tugevama soo esindajad olid siiralt üllatunud Pilatese olemusest (sisemiste lihaste treenimine) ja sellest kui raske see tegelikult on :)
Peale hommikusööki algasid teooriatunnid ja hiljem sai paadi taga veestarti ning SUP-i laual tasakaalus püsimist harjutada.
Tuulelootust internetiprognooside järgi ei olnud, aga peale lõunat tuul tuli ja päris algajad said lohelennutamise käppa. Tegijamate jaoks jäi tuult siiski väheks, kuid sellise ilmaga, 25 kraadi sooja ja briisituul, nii ilusal rannal nagu Mändjala, oli sellest tujul langeda lasta võimatu.
Peale õhtusööki tõmmati vesipiip käima ja lasti Mojito-kannul ringi rännata ning kangematel jätkus selle ümber juttu hommikuni...
Pühapäeval oli teooriatunni üks olulisemaid osi; enese päästmine merel ja peale seda SUP-surfi teatevõistlus.
Auhinnad jagatud, kõigil puhanud, rõõmsad ja pruunid näod peas, lõpetati laager ja lubati Mändjalga peagi tagasi tulla :)
Aitähh kõigile osalejatele ja abilistele, kes aitasid juuni esimese nädalavahetuse meeldejäävaks muuta.

RRD KEVADLAAGER

Pidulikuks avamiseks seda ei nimeta, aga esimene üritus Mändjala Surfiklubis on läbi viidud :)
Teemaks RRD kevadlaager ja korraldajaks Margus Otsa. Reedene päev oli ilus, päike paistis ja sooja oli 20 kraadi, Kesa jõudis surfilaudadest poeleti ehitada, aga nikerdamist jätkub veel nädalateks... Õnneks olid kõik, kes reedel kohal olid väga armsad ja aitasid, kuidas oskasid, Ove kaevas pingid maasse, Nikolai joonistas palmisaare "garaažiseinale", Matu ja Co tõmbasid 26 m2 lohe vihmavarjuks(mida kahjuks ka hiljem vaja läks), Kõrks hoidis seltskonna tuju üleval.
Reede õhtusse mahtus tublimatel väike vihmane surf, pärast seda grill ja chill surfiklubis, edasi viis tee Divasse, mis ei olnud just kõige kaalutletum otsus, sest laupäeva varahommikul pani Tuulevana poisid proovile ja merele jõudsid ainult kangemad "linnuhirmutajad".
Laupäevase ilma üle kurta ei saa, päike paistis, meri sillerdas, õlled külmad ja laagriliste tuju vaatamata tuuleikaldusele üleval.
Kuna aerud jõudsid enne SUP-laudu kohale, otsustasime Evaga laupäeval asjaolusid trotsida ja SUP-surfi purjelaudadel proovida, väike koolitus instruktor Kesalt ja juba me Nasval olimegi :D Lühidalt öeldes, sinna sai kergemini, kui tagasi...
Pärast paaritunnist purjelaudadega matkamist, maitses õlu ja suitsulest eriti hästi.
Laupäeva õhtul oli Diva vol2, Divat julgeks kõigile soovitada, sest Cuba Libre eest küsitakse 2 EUR ja DJ Kristjani mängib head mussi.
Pühapäeva hommikul aknast välja vaadates tundus korra, et mida pikem pidu, seda tugevam tuul...randa jõudes selgus siiski, et nii hull ka pole, või oli pidu lühem...
puhus küll, aga suurtele lohedele. Kõik, kes tahtsid, said sõidud tehtud.
Tänud kõikidele, kes abiks olid ja erilised tänud Evale ja Bountzile, kes vapralt peo jälgi pühkida aitasid ja (loodetavasti) napilt praamile jõudsid.
Rand on super, Eesti randadest võrreldav ainult Pärnu rannaga, selle eelisega, et liiklus on oluliselt hõredam :)
Piduliku avamise Mändjalas plaanime läbi viia peale Jaanipäeva, kavas ilus ilm, wake, SUP ja loomulikult ohjeldamatult kitesurfi!!! Hoidke meie üritustekalendril silm peal!

Nädalavahetus Lohusalus

Risto oli laupäeval Lohusalus koolitamas ja jagas reaalajas ilusasti infi, nii siis lendasingi 15 ajal kohale. Vaatepilt muidugi suht nukker, suurte lohedega aerutasid kalda ääres. Tüngareisist päästis Risto 15m Obsession, mis on päris uskumatu loom :)
Täna lõin 7.30 hommikul juba luugid lahti, kiire kohvi, paar võikut ja jälle Lohusallu. Hoolimata paljulubavast prognoosist, jälle midagi suurepärast ei puhunud. 10,5 ruuduse vahetasin kohe kiirelt 12 ruuduse vastu. See lohe õnneks päästis tänase päeva, 1,5 h sai ilusasti kaarutada.

Kesa

Veehooaeg avatud

Eile sai siis ka esimest korda sel aastal vees käidud Saaremaal Kaugatomal. Ilm oli tõeliselt kevadine, päike paistis, tuul puhus 8-11 m/s, isegi vesi oli üllatavalt soe, hoolimata sellest, et kilomeeter kaugemalt paistis veel jäätunud merd. Pärast nelja kuud lumisel põllul sahistamist oli ikka vees sigahea. Oskused on küll natuke roostes, aga küll tulevad jälle meelde.
Nädalavahetusele pani ilusa punkti tänane päev Keilas. Nagu igal kevadel, ujutab Keila jõgi ümberkaudsed põllud üle, muutes need ideaalseteks flätiväljadeks. Tuleb tunnistada, et suhtusin kerge eelarvamusega mudases vees sõitmisesse, aga Raavo kinnitas,et tingimused on väga head. Nii siis siirdusingi peale lõunat Keila poole. Põld oli sõitjad täis ja teeäärne uudistavaid kodanikke. Parkisin end ühte mudaauku ära, kalipso selga, lohe üles ja vette. Tuult kohati natuke vähe, aga puhagutega sai ilusti hüpata. Vesi nii väga mudane ei olnudki kui algul arvasin. Flätil sõita ja hüpata on ikka mega hea, kahju, et veetase varsti jälle langema hakkab seal.
Kokkuvõttes võib esimeste veeskäikudega rahule jääda ja ootan juba järgmisi tuuliseid päevasid.

Kesa

Boardgirl 2010 - Eneli

Kuidas Sa avastasid lohesurfi?
See oli täielikult isa kaudu. Ta nägi rannas kedagi sõitmas ja üks päev lihtsalt ütles mulle, et tule, lähme vaatame. Ma nägin siis täiesti esimest korda üldse sellist asja, päris põnev tundus. Mul on nii hästi meeles see kord: Me läksime vaatama, Oll sõitis ja hüppas üle oma auto katuse. Isa ostis esimese lohe ja laua ning nii see läks.
Kui vana Sa olid siis?
Ma ei mäletagi täpselt, kas ma olin 12 või 13
Kaua Sul kulus õppimiseks ja kes Sind õpetas?
Ma ei saagi täpselt öelda, kui kaua kulus. Nüüd on juba IKO koolitused ja makstakse üsna suur summa raha, tegeletakse peaaegu ainult Sinuga ning paari päevaga saad juba esimesed triibud, tol ajal oli veidi teistmoodi. Ufo ja Oll olid põhilised õpetajad. Ma ikka väga pikalt lihtsalt bodydragisin ja isa õppis enne sõitma. Ma olin üsna kerge ja lohe võis minuga ükskõik mida teha, isegi kui ta vees oli, siis ma ei suutnud jalgu vastu hoida, hirm oli samuti suur alguses. Lõpuks õpetasid ikka kõik, kes rannas olid, alati jagati õpetussõnu.
Kaua Sa sõitnud olid, kui esimesed trikid välja tulid?
Aasta umbes. Väiksed hüpped polnud eriline raskus, aga siis tuli juba backroll ka. Tore on meenutada selliseid asju, ma nii hästi mäletan, see oli kullipesas ja ma olin NII õnnelik, kui ma esimest korda selle ära tegin, üsna kohe tuli välja, hirmust tuli lihtsalt üle saada.
Oled Sa surfates ohtlikku olukorda sattunud?
Olen, ohtlike olukordi on olnud kindlasti päris mitu, ekstreem sport siiski, aga kõige paremini on meeles see, kui tuul oli üsna suur ja ma kukkusin nii, et laud tuli jalast. Tuul käis täiega üle ja lihtsalt lohisesin kõrkjate poole. Mitte midagi ei saanud teha, haarasin kõrkjastest kinni. Lohet ka kuidagi ära ei tahtnud lasta, ma ei suutnud üldse otsusele jõuda, mida ma üldse tegema pean, Tervise Paradiis tundus päris õudne sel hetkel. Õnneks isa märkas, et ma olen jamas ja tõi mulle laua. Pärast olid käed verised kõrkjatest. Kui laua sain, siis sõitsin ruttu kaldale, laud all saab palju paremini tuulele vastu. Hirmus oli küll.
Mis on ekstreemseim sündmus, mida mäletad ?
Iga kord on lohega omamoodi ekstreemne, ei oskagi kohe seda kõige kõigemat välja tuua.
Mis on Su parim trikk?
Lihtsalt trikkidest on parim railey ja kiteloop ilmselt. Tegelikult on asi niimoodi, et see suvi läks päris wakestyle’ile kätte ära, meil on Pärnus nüüd pisikene park ja sai koguaeg obstraakleid lastud ja see ongi see, mida ma kõige rohkem armastan! Kikkerist ja boxil praegu parim üks kaheksa, aga kohe kui vette saan on kolm kuus, kindel värk! Sellest jäi nii vähee! Andke ainult vesi, box ja tuul!
Millistel võistlustel oled osalenud, milliseid kohti võitnud?
Jam session 1. koht (2009)
Kitejump 3. koht (2009)
Amserv cup hangtime 2. koht (2010)
Kite Fiesta Leedus 4. koht (2010)- Parim kogemus ilmselt
Aloha kite challenge
Snowkitespeed
ja Lumelaua EMV krossis 2. Koht kah
Kas Sul sponsor on?
Extreme Sport ja mu vanemad. Mainin ära Pipelife ka, sest nemad sponsoreerisid meid mitmeid, kes siin wakestyle Pärnus harrastavad ja tänu neile see talv on olnud nii supper! Sponsoreid võiks alati rohkem olla 
Millise firma varustust kasutad?
Cabrinha
Kes on Su eeskujud lohesurfi alal?
Mu suurim eeskuju on meie Pärnu oma surfar Säga.
Milline on Su lemmikspot Eestis? Välismaal?
Minu oma homespot ehk Pärnu.
Välismaal on veel palju spote, mis vajavad avastamist. Praegune lemmik on Mauritius.
Mille poolest talvine surf ja suvine surf erinevad, kas Sinu jaoks on suur vahe, kas surfad soojas vees või lumel või pakuvad nad Sulle ühtmoodi pinget?
Talvel on palju rohkem vabadust, mõni päev on lihtsalt täielik freeride ja igav ei hakka, me lihtsalt sõidame absoluutselt igalpool ning otsime põnevaid asju. Alles see talv trippisime Pärnust Munalaidu ka, umbes 50 km ja nüüd tänu Pipelifele saame toru libistada. Pipelifele olen ikka väga tänulik. Tänu sellele muutus talvine sõit minu jaoks palju vägevamaks! Samas mulle meeldib suvel siiski rohkem, mõnus soe ja vesi on ikka parem. Ägedad on mõlemad!
Millega Sulle vabal ajal veel meeldib tegeleda?
Kõigega, mis on võimalikult põnev ja pakub pinget. Lumelaud, wake, kaabel...
Mis on Su plaanid tulevikuks?
Lõpetan kooli ära ja käiks ikka ülikoolis kah ära, siis tahan ringi reisida ning surfata, surfata, surfata!
Mida lohesurf Sulle on andnud?
Praegu ütleks küll, et kõik. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma lohesurfita. Kõik keerleb tuule ümber, plaane sean tuule järgi, enamik sõpradest on surfarid.
Kas oled millestki pidanud loobuma surfamise pärast?
Millestki suurest küll mitte. Kui tuul puhub tuleb ikka loobuda mõnest asjast. See on juba nii loomulik.
Kuidas Su pere Sinu harrastusse suhtub? Õpetajad koolis?
Pere suhtub väga hästi, isa ise harrastab samuti lohesurfi. Ema jaoks on ainus probleem, et terve maja on suvel liiva täis. Muidu on kõik okei.
Õpetajaid pole veel häirima hakkanud, ma loodan, vahel lihtsalt kaon ära, kui puhub.
Kas midagi tähtsat jääb tegemata ka surfi pärast?
Ei jää, sest surf on üks kõige tähtsamate seast! 
Lõpetuseks; Sul on kindlasti palju fänne, ütle nüüd nende rõõmuks või kurvastuseks, kas Sul oma poiss-sõber on?
Ehee, ei, mul ei ole oma poiss-sõpra.

Aasta uus

2011 on alanud tõsise snowkite tähe all. Juba aasta esimesel päeval vedasin kergest pohmellist ja magamatusest hoolimata end lõunapaiku Jürisse. Rahvast oli üllatavalt palju ja ilm mõnusalt päikesepaisteline. Leidsin endale vaikse nurgakese veel ärasõitmata lumel põllu ühes servas, päris maantee ääres. Esimest korda lumel proovisin üht-teist aretada unhookis. Midagi väga välja ei tulnud, vana aasta viimane õhtu oli siiski oma jälje jätnud :) Aga ei häda, kukkuda oli vähemalt jube mõnus, lumi mõnusalt pehme nagu vatt.

Nädala sees sai paar vaba päeva võetud, et läbi viia mõned koolitused ja ise natuke hullata. Neljapäev ja reede praktiliselt möödusidki põllu peal toimetades.

Laupäevane prognoos midagi head päevaks ei lubanud ja reaalselt ka ei puhunud eriti. See eest, aga õhtul hakkas Tuulevana vaikselt kraane lahti keerama. Ristoga tegime kiire plaani ja juba tuiskasimegi Jüri poole. Mingi vend oli meist juba ette jõudnud ja sahistas üksinda pimedas. Tuult just väga palju ei olnud, aga sellest hoolimata pumpasime lohed täis ja läks sõiduks, kell oli selleks ajaks juba 21 saanud. Mida aeg edasi, seda paremini hakkas puhuma ja asi muutus järjest nauditavamaks. Risto lõhkus midagi kikkeritest ja mina ikka oma blindi maandumist. Kell 23 olin crashimisest ja lumes maadlemisest nii läbi, et oli viimane aeg päevale joon alla tõmmata.

Aasta algus on vähemalt olnud väga paljutõotav, jääb ainult üle loota tuuliste ilmade jätkumist terveks aastaks.

Kesa