Freedom

Poisid lähevad homme minema, jään üksi suurt maja valvama.
Õnneks on kohe Kai ja Reigo tulemas, niikaua üritan hinge harida ja raamatuid lugeda õhtuti...hmm...kuidas see küll õnnestuma peaks minusugusel peoloomal :D
Hea uudis on see, et tuul on jälle Cabaretet külastamas ja eelmisel nädalal sain esimese päris tormi kogemuse, väga sheff oli :)
Piinlik tunnistada, aga alles täna sain oma esimese uue triki siin kirja, one-footer (vana kooli tsikk ikkagi) ja tegelikult polnud senini tahtmist ka midagi väga harjutada, sest tuju oli täiesti null teatud põhjustel :(

SUP-session

Täna võtsime koolist SUP-laua ja läksime sellega esimest korda Kitebeachile sõitma, vesi oli hull chopp ja algul tundus kõikumine suure laua peal isegi igavam, kui Mändjala-Vahase tripp täiesti siledal veel. Lõpuks kui riffi lähedale jõudsin, hakkasid päris lained vastu tulema ja läks palju huvitavamaks, eriti kui aer käes laualt maha lendasin, uhkusega võin tunnistada, aeru ma lahti ei lasknud kordagi :D
Tegelikult tuli päris hasart sisse, üritasin mitu korda lainele saada, aga kuidagimoodi ei õnnestunud seda suurt lauda aeruga õigel momendil ümber keerata (hiljem alles lugesin õpetusest, et oleks pidanud lihtsalt aerutama, samamoodi nagu surfilaual kätega :D), siis viisingi aeru kaldale (Kesa oli ammu juba loobunud, kukkus oma sõrme aeru otsa katki???) ja kasutasin lauda nagu surfilauda, oluliselt lõbusam oli, kuigi ei saaks öelda, et ma nüüd päris surfasin, aga mõned pikemad liud ja mõnusa surfipäeva sain kirja :)
Mul on tunne, et kui ma olen nii kannatlikult ja virisemata oodanud, siis ükspäev see tuul tuleb ja jääb;)
P.S. Neljapäeval läheme SUP-joogat harrastama, siis on vast jälle millest kirjutada :)

SWELL

Tuulega meid siin viimasel ajal õnnistatud pole, õnneks oleme jälle uute ekstreemsete kaasmaalastega kohtunud ja igav pole seni hakanud. Mingi päev tekkis meil siin arutelu, et millest need tuuletu ilma surfilained meil siin tekivad, mingi ettekujutus oli, aga täna vaatasin netist täpselt järele.
Laineid on kaht tüüpi, need, mis tekivad kalda lähedal tugevast tuulest ja need, mis jõuavad kaldale mitemetuhande km kaugusel ookeanil möllanud tormi tagajärjel. Esimesi kohtame tavaliselt Eestis, need lained on kaootilised, neil pole kindlaid intervalle, teisi ja kahtlemata palju mõnusamaid laineid kohtame näiteks siin Cabaretel, neil on oma kindlad intervallid ja nad on palju laugemad ning mis peaasi, nad on olemas ka siis kui tuult pole :)

Teine nädal Cabaretel

Elu on siin tõesti nii easygoing, et alles teine nädal läheb, aga juba ei tea kellast ja kuupäevast midagi... chill, surf, päike, ookean, rumm, sigarid ja bachata...
Esimesed viis päeva tervitas meid päris korralik tuul, sõita sai isegi 7m2 lohega, mis pole siin väga tavaline, suurema osa ajast puhub 8-9m/s
Kohtasime siin ka üht Eesti tüdrukut (Malle), kes tirib kiteloope ja trikke merel nii, et teeb suuremale osale meestest ka silmad ette :)
Peale paaripäevast pausi puhus tuul täna jälle ja laine oli riffi taga juba 5m kõrgune, kuna meist üks on vigane ja kaks pidid tööd tegema, siis neid laineid ise veel nautida ei saanud :(
Praegu ongi lainehooaeg algamas, eile algasid ka lainesurfi võistlused, kuhu tulevad kokku paljud maailma parimad surfarid ja mida me kavatseme homme vaatama minna.

Kakumäe 27.09.11

Päev tõotas hea tulla, yr.no prognoosis lauspäikest ja tuult 9-10m/s...Tegelikkuses lasin lohe puu otsa ja hiljem lõõgastava surfi asemel 3 h puhast stressi...
Kõik oli tip-top, päike oli liiva nii soojaks kütnud, et kannatas paljajalu tuult oodata. Kogenud jalgratturi käest saime infot selle kohta, et kuu loomise ajal tuult pole, aga loota on (uskumatu, aga kõik me neli surfarit kuulasime suu ammuli, mida mees tuulest teadis ja tuli välja, et teadis rohkem kui meie).
Ratturi poolt lubatud kellaajal tuul tekkis, hops 11m2 üles ja vette, esimese hüppe ajal tundsin, et midagi kuskil rebenes, arvasin, et QR, maandudes sain aru, et ei olnud QR, hoopis trapets, seisin seal "kondoom" peas, lohe tuuleakna servas ja niikaua kui mõtlesin, mis teha, otsustas lohe asukohta muuta ja ennast kerra tõmmata, sain Amperile, kes just kaldalt startis, veel karjuda, mine ruttuuuuu, kui lohe hästi graatsiliselt üle Amperi pea kagu poole suundus, ilusti ja pikalt lendas, kuni mingi eriti kõrge lehtpuu ette jäi...
Oma mehe poole pean jälle uue pilguga vaatama, puu oli maja kõrgune, aga lohe ta sealt kätte sai :) Kuna 11m2 tahtis peale õhulendu Sailclinicusse, võtsin 9m2, mis oli ilmsegelt vähe (mida ei saa muidugi öelda vahepeal randa tekkinud lohede kohta). Lisaks veel fotograaf (i.k. on selle kohta eriti kole väljend "do you know what I mean?) :D Liiklus oli väga hull ja tuule ja/või suurema lohe puudumisel sealt välja rabeleda oli võimatu :(
Värvikamaks tegi päeva see, et rannas oli tsikk (fotol), kes ei lasknud meestel võimutseda, viskas ilusaid raileysid ja kandis Paroskite procenter´i T-särki (I love Paros)!


He

Kitezone Adventure

Laupäeva hommikul ärgates ei teadnud ise ka, kas lähen võistlema ja kui lähen, siis millistele võistlustele. Lõpuks juhtus nii, et osalesin lausa kahel võistlusel.
Kitezone Adventure oli põhimõtteliselt race, kus kohtunikeks olid elektroonilised abivahendid, kõik osalejad said kaardid, mis tulid kahes kontrollpunktis ära märgistada. Start ja finish olid Pirita Surfiklubi juures, üks kontrollpunkt Russalka juures, teine Püünsi paadisillal.
Mõnus oli see võistlus sellepoolest, et võisid vabalt stardiaja valida. Kui ma startisin, siis tuul oli 9m2 Starkites´ile täitsa paras ja algul tundus, et väga hullu vastutuult sõitmist pole. Mingil ajal tuul keeras ja nii juhtuski, et suurema osa Püünsi teest tuli jälle hullumoodi krüssata, kui ma Viimsisse jõudsin, vaatasin süsimusta taevast ja mõtlesin, et s...a neist kontrollpunktidest, peaasi, et ellu jääks ja samal hetkel tõstis tuul jälle mu lauast välja, ja lohisesin täiesti abitult mitukümmend meetrit allatuult. Ausaltöeldes, kaalusin korra ka kaldale minekut, aga kuna polnud näha, milline see kallas seal üldse on ja mul oli tutikas SU-2 laud (mis on superhea), siis otsustasin laua üles otsida ja jätkata. Õnneks oli laine nii suur, et kandis laua kiiresti minu poole ja sain ta üsna kiiresti kätte. Midagi rahe taolist peksis pool tundi vastu nägemist, aga tagant paistis ilus selge taevas ja eespool Marko ja teiste RRD poiste lohed, nii olukord lootusetu ei tundunud.
Tark õpib teiste vigadest, loll ikka enda omadest, millegipärast tegin algul jälle liiga lühikesi sik-sakke ja ei Viimsi ega Püünsi lähenenud, siis vaatasin, et Mikk on kilomeetreid avamerel ja hakkasin tema järel sõitma ja Viimsist Püünsisse sain juba nelja triibuga.
Kontrollpunkt oli paras katsumus,suuri kive täis ja lubatud lipu oli ka keegi ära korjanud.
Aga milline kergendus oli allatuult lõpuks sõita. Teepeal üritasin isegi kellegi lauda päästa, ekslikult arvasin, et see on Triina, kes seal vees hulpis ja mõtlesin, et päris karm võib olla seal lainete vahel ilma lauata. Piinlikkusega pean tunnistama, et allatuult laud käes sõita ma ei oska, kaks korda üritasin ja lõpuks kaotasin oma laua ka veel ära, siis loobusin ja sõitsin Russalka juurde, sealne kontrollpunkt oli mingi betoonjuraka külge pandud ja päris kõrgele, upitasin seal ikka tükk aega, et oma piiks kirja saada, mida ikkagi ei saanud (finishis sain alles teada, et paljudel oli sama lugu ja tulemus läkski kirja ainult stardi ja finishi piiksudega). Marko oli päris tubli, finisheerides üheksandana.
Pärast oli hea tunne küll, et selle seikluse läbi tegin, korraldajad olid ka sõbralikud ja abivalmid. Lahe, et keegi selliseid seiklusi viitsib korraldada.
Kuna ma pole veel ühelgi freestyle´i võistlusel käinud ja motivatsioon mingeid uusi trikke õppida oli vahepeal täiesti kadunud, siis mõtlesin, et võibolla teen järgmisel aastal ka freestyle´i võistlused kaasa ja samal päeval oli hea võimalus juba ühest sellisest osa võtta.
Midagi head sellest muidugi välja ei tulnud, esimese heati magasin üldse maha, õnneks
"harjutasin" tagapool ja sain isegi mõned trikid kirja. Teine heat läks mul täiesti metsa, ei tea ise ka mida ma seal üldse koperdasin, vastane oli mul ka nii tugev, et kui ma ka kõik, mis oskan oleks suutnud ära teha, poleks ma teda ikka võitnud.
Aga kogemuse võrra olen jälle rikkam ja lahe on, et eespool tüdrukud nii tugevad on, motiveerib ennast ka jälle liigutama. Loodetavasti on järgmisel aastal juba palju uusi tüdrukuid võistlemas :)

Saaremaa ja Starkites 11m2

Nagu olematutest postitustest näha, oli hooaeg Saaremaal super, netis surfamiseks aega ei jäänud...
Peale kaht aastat maailmas ringi seiklemist, võin öelda, et ainult Egiptuses olid tingimused lohesurfiks paremad või, et isegi, samasugused nagu Mändjalas...
Hooaja tipphetked on kindlasti Kitecamp ja Surfiküla 2011; mõlemal üritusel tuul puhus, liiv lendas ja päike paistis nagu Tarifal.
Suure elamuse pakkus Harilaid, piinlik, ma enne ei teadnudki, et Eestis selliseid paiku on; vesi Harilaiul on päikeselise ilmaga türkiissinine, nagu Horizont Traveli voldikutes ning laine tuulega 3-4 meetri kõrgune, ranna ääres kilomeetreid liivaluiteid, seal olles tekib tunne, nagu ookeani ääres. Samas tuli mul seal lainete vahel sügavas vees hulpides elavalt meelde, miks ma Cabaretel ja Kreekas ühtegi trikki ei õppinud :D
Meeldiv üllatus oli Nasva (kahjuks küll hooaja lõpus), sõitsin Nasvalt autoga iga päev mööda ja tihti olid ka lohed seal üleval, aga betoonvallid ja tuulikud ei kutsunud absoluutselt...olude(läänetuul) sunnil, võtsin lõpuks teekonna Mändjalast Nasvale (kalavõrkude vahel pikeerides) ette ja ei pidanud kahetsema, tuul oli ühtlane nagu föönist ja vesi sile nagu peegel, õnnestus lõpuks ka rohkem kui kaks meetrit blinde´i sõita :)
Kõige meeldivam üllatus oli Starkites 11m2, see teenis mind kogu suve iga ilmaga, alates 6m/s ja lõpetades 11m/s, kõik korrad nautisin täiega.
Praegu puhub ka ja korralikult puhub, aga kuna frontrollid on saatanast :D, siis surfan oma sinise, laua poolt lõhki löödud jalaga, jälle netis ja vb postitan homme juba uue loo (vanadest asjadest :D)