Mida pikem pidu, seda tugevam tuul ehk lohesurfilaager Live to Fly2
Reede õhtune paduvihm küll lootust ei andnud, et laager õnnestuda võiks. Mossis näoga läbi paduka klubisse astudes ja ilma üle torisedes, üllatusin meeldivalt , kui tüdrukud ütlesid, et parem vihm ja tuul, kui päike ja tuuletus…Et tegu oli tõsiste huvilistega, pidin laagri jooksul veel mitu korda tõdema
Avamine sai tänu Kristina laagrikasvataja kogemustele kiiresti hoo sisse, saime grilli vaevu tööle, kui murumängud juba rahva käima tõmbasid.
Laupäeva hommikul puhus puhas läänetuul ja sõitsime Harilaidu, mis on kahtlemata Eesti üks kauneimaid randu (isegi minu punapeast teismeline tütar, kes millegiga kunagi rahul pole, ahhetas, emme, NII ILUS!). Miks nii eriline? Sest seal on vesi sinine nagu Parosel , liivarand lai nagu Tarifal ja tuul ühtlane nagu Cabaretel.
Tuule ja lohedega möllasime laupäeval Harilaiul kella seitsmeni, vahepeal keetsid Elina ja Raul meile suppi (tänud Elinale ja Raulile, kes kokkasid ja vitsa minule, kes kogused sassi ajas ja vett supile täpselt poole rohkem käskis kallata, kui retseptis ette oli nähtud ).
Lohesurf ON SÕLTUVUS, õhtul klubisse jõudes ei olnudki muud juttu, kui lohesurf, aga kuna prognoos lubas null-tuult, siis rummiga ei koonerdatud ja magama mindi alles 4 paiku hommikul.
Hommikul sain kuidagi silmad lahti, sest Marko lubas, et kui hommikusöögi valmis teen, siis saan magama tagasi…Aga vastu kõiki tuuleprognoose ja meie väsimust, puhus puhas edelatuul vähemalt 7s/s.
Mis ise arvate, kas keegi , kes on korra lohe otsas rippunud, laseb end magamata ööst heidutada? Ei lase, kiire hommikusöök ja juba me vees olimegi, edasi laseme piltidel rääkida!
