
Pool maailma oli vaja selleks läbi rännata, et aru saada, et parim koht surfamiseks, on ikkagi Eesti...suvel muidugi :)
Esmaspäeval olime megaväsinud, laagrit tervele klassitäiele rahvale esimest korda korraldada, oli tõsine katsumus, sellegipoolest saatsime Tõru, Eva ja Bountzi praamile ja jäime ise Mändjalga tuult ootama, ootamine tasus ära, kuue paiku hakkas mõnus ühtlane kagutuul puhuma, ilm oli nii soe, et raatsisin veest välja tulla alles kell üheksa.
Teisipäeva hommikul olid käed täiesti läbi eelmise päeva trennist, aga kuna suvilas oksad liikusid, siis kiire kohvi ja randa jälle. Kesa lõi mu esialgsed plaanid terve päeva sõita, sassi ja kamandas tööle, paar tundi koolitust ja eelmine päev väsitasid nii ära, et sõitu sain kirja ainult 1,5h
Lisaks sellele, et Martti meil trikkidega tüdrukuid hullutamas käis, olid õhtuks platsis Aivo, Martin ja Tarmo Besti meeskonnast. Hea oli näha vanu tuttavaid, tõmbasime vesipiipu ja ajasime keskööni klubis juttu.
Kolmapäev oli tüngahõnguline, süüdistasime selles Aivot ja Martinit, kelle õhtul rummi jätsime jooma, aga kes oma ülesande lõpuni täitmata jätsid...
Martin oli norrakate prognoosist vaadanud, et kuue paiku tuul tõuseb ja läks 17m2 merele, meil erilist optimismi polnud, Aivo avas juba veinipaki, kui nägime, et Martin vehib kaldal ja nõuab väiksemat lauda, järsku läks kõigil kiireks.
Sunset-session Eestis on ikka väga luks kogemus, taevas oli nii ilus ja tuul aina tõusis, ei teagi täpselt mitu tundi sõitsime, aga õhtuks plaanitud Mojitode taha istusime alles kell üksteist.
Neljapäeva on raske kirjeldada, tuul puhus hommikust alates, päike paistis, vesi oli soe, olin kolm tundi järjest vees, lihtsalt ei raatsinud lõpetada, sellist sõidukogemust pole Eestis veel varem saanud, tuult oli 10-14 m/s vahel kogu päeva ja mitte puhangutena, lihtsalt mingi aeg tõusis ühtlaselt ja jäigi nii puhuma. Parem kui Egiptuses või Kreekas :)
Üks huvitav tähelepanek veel, Mändjalas tekib mingi suunaga Bay-effekt, kolmapäeva õhtul sõitsime kõik üsna kalda lähedal, ainult Peeter oli kaugele merele ära läinud, mingi aeg oli ta lohe all ja enam üles ei saanud, kuigi Tarmo oli talle juba appi läinud, oli mul uudishimulikul muidugi vaja vaadata, mis seal toimub, mida lähemale talle sain, seda vähem tuult oli, lõpuks leidsin end kalavõrkude kohal ja ja täiesti "alapurjestatult", vaatasin kalda pooole ja tegin, et kiiresti minema saaks, kilomeetreid ujuda kalavõrkude vahel, poleks kindlasti tahtnud :D Päris tükk tegemist oli, et uuesti ülestuult meie randa tagasi saada. Effekt siis selles, et tuul pressib end lahesopis puude ja majade ääres kokku ja on oluliselt tugevam kui avamerel :)
Kui lõunakaarte tuuled, siis ootame külla! Külla võib ka siis tulla, kui tuult pole, tegevust leiame ka siis :)